Ma olen liiga väsinud, et midagi muud kirjutada kui seda, et sõidan homme Marokosse ja uued jutud, siis kui tagasi saabun. Muahh!

asjad, millest ma olen tahtnud kirjutada

Ma olen tahtnud kirjutada järgmistest asjadest ja ma ei tea, pole jõudnud, ja nad on oma aktuaalsuse kaotanud, kuid siiski, et ma mäletaks… Seega, ma olen tahtnud kirjutada järgmistest asjadest: sellest, et minu jalgratas ära varastati; tiigrifarmidest; sellest, kuidas ma märkasin, et puud kolme päevaga lehte läksid; sellest et ei ole vahet, kas koolis või tööl, esimesed piknikuilmad tekitavad tunde, et teeks õige poppi; sellest, et ma lugesin Akadeemiat ja mõtlesin, et kellele need artiklid kirjutatud on? – sest olles kõrgelt haritud inimene :=) ma ikka ei saa osadest juttudest aru. Ning ühes artiklis oli juttu täiuslikust hetkest – see on selline hetk, et kui selle peale tagasi mõtled, siis ükskõik kui raske sul ka poleks, sa saad sellest üle, sest sul on olemas SEE HETK. ja siis ma tahtsin arutleda, et kas minul on selline hetk olemas ja millised on teiste inimese hetked – näiteks et jalutad Eestis männimetsas ja päike paistab ja viskab läbi puuvõrade varje ja on suvi ja siis see männilõhn ja lihtsalt nii hea on olla, mõistate?; sellest, kuidas ma esmaspäeval esimest korda elus tundsin, et ma vananen, jah, just niimoodi, vananen, et ma ei ole enam arenev, vaid vananev organism ning jõudsin jälle järeldusele, et just nüüd tuleb iga hetke nautida (või pigem teadlik olla ja tähele panna) ning olla väga tähelepanelik, et vananemine ajju ei jõuaks, sest muidu muutun märkamatult jäikade põhimõtetega inimestevihkajaks õelaks mutiks – see on täiesti võimalik. Aga nüüd ma märkan kogu aeg asju, et mis tunne on, kui käsi kaviatuuri puudutab ja kuidas vesi pudelis arvuti mootori tõttu natuke vibreerib ja isegi seda ma märkasin, et pole nädal aega juba lilli kastnud! :=)

“Ezra”, Newton I. Aduaka, Nigeeria (2007)

Jõudsin ka Aafrika filmifestivali raames ühte filmi vaatama. Midagi ei ole teha, kõik Aafrikast jutustavad filmid, mida mina näinud olen, on lihtsalt üks kurb lugu teise järel. See lugu on Ezrast, Sierra Leone lapssõdurist, kes röövitakse mässuliste poolt koolist ning kes pärast aastaid treeninguid juhib rünnakut omaenda koduküla vastu ning põletab koos kodumajaga ära ka oma vanemad. Jah, talle on enne narkootikume süstitud ja jah, ta ei mäleta selles pärast enam midagi. Film ise on saanud igasugu auhindu, natuke rabe ja amatöörlik tundus mulle vaid Ezra osatäitmine (kuid võimalik, et tegelikult on tegemist supernäitlejaga ja kõik pidigi nii olema :=) ). Filmis näidatakse neid sündmusi tagasivaadetena käimasolevalt tõe- ja lepituskomisjoni istungilt. Ezra õde Onitchat, kellel rünnaku ajal keel suust lõigati, on tema peamine kogukonda taasintegreerija. Teda mänginud näitlejanna oli ka kohal, rääkis pärast filmi, et kuidas rolliks valmistuti ja see oli päris huvitav.

lugu sellest, miks ma logistikuna karjääri ei tee

Viimastel päevadel on juhtunud järgmised lood, kus mina esinen peaosas blondiinina:

1) Trakatsit oli tarvis tankida, seega manööverdasin ma äärmiselt osavalt tanklasse. Panin aga tankimispüstoli (või mis selle nimi ongi) otsapidi paaki, kuid oh häda, mida sealt ei tule, on diisel. Ma täiesti rahulikult ja külma närviga uurisin asja, sest tankla oli minu viimasest külastusest saadik automaattanklaks muudetud. Samas oli lahti ka bensiinijaama putka. Nii et selline poolautomaattankla – maksta sai kas sularahas putkas või siis automaatselt kaardiga. No ja seni kuni ma seda uurisin, jõudis mingi hetk minu teadvusesse, et keegi räägib juba pikemat aega mikrofoni. See tegi mulle muidugi nalja ja ma otsisin kaamerat, et kuidas nad näevad, millega ma tegelen ja siis vahepeal arvasin juba, et äkki on tegemist lindistusega ja see õpetab tankla kasutamist. Nii palju ma ikka sain aru, et mulle mingeid juhendeid üritatakse anda. No aga siis hakkas see hääl lindi pealt juba väga ärritunult karjuma ning ümberkaudsed tankijad olid väga lõbustatud ilmetega ning ma leidsin ka rääkija, kes ei olnud lindistus, vaid proua bensiinijaamast. Kes lihtsalt viimased minutid oli üritanud mulle öelda, et enne tuleb sisestada pangakaart ja alles siis võtta see tankimispüstol. no halloo, ma oleks sellest aru saanud, kui ma poleks pidanud kõik see aeg mõistatama, mida ja mis hääl mulle räägib. Ma muidugi mängisin, et ma üldse ei saa prantsuse keelest aru ja rääkisin üle tanklaplatsi inglise keeles, et oi, kas tõesti mulle proovitakse midagi öelda. Jah, ja  proua saatis kaasa mingi mehe, kes mind õpetaks sinna kaarti sisestama. Väga nõme ja see ei olnud minu ettekujutus, et teised tankijad vahtisid ja irvitasid. Ja kui ma olin lahkudes just autosse istunud, kuid uks oli veel lahti, kuulsin jällegi häält mikrofonist ja hüppasin autost välja, et mis ma veel valesti tegin. Ja siis said pealtvaatajad jälle natuke naerda, sest proua rääkis seekord mikrofoni kaudu mingi koristajaga, et jou, pane prügikast sinna teise nurga juurde. No mina lehvitasin selle peale naeratades pealtvaatajatele ja lahkusin sündmuskohalt.

2) kord poole aasta jooksul viin ma oma trakatsi pesulasse, ning selle poole aasta jooksul on täiesti loomulik ära unustada pesulasse sissepääs. seega ma sain woluwé kaubanduskeskuse all parklas igasugu musjöödelt teed küsida. paljud teist on parkimismajas teed küsinud, mind huvitab??? ja sealt lahkudes ei ulatanud ma zhetooni pilusse laskma, sest otse loomulikult oli mul auto liiga kaugel või siis, et ehk ma ei olegi ahvist arenenud ja minu käed on teiste juhtidega võrreldes ebaloomulikult lühikesed? Ja zhetoon kukkus auto alla ning tagumise auto noored musjööd said mulle appi tulla ja mu auto all roomata ning zhetooni otsida. Mina, preilina, naeratasin ja laiutasin käsi. Aga ei, kui see kõik juhtub kahe päeva jooksul, siis tekib küsimus, et miks mina?

The bothersome man, Jens Lien, Norra (2007)

Peaosas (Andreas) Trond Fausa Aurvag.

Must kafkalik komöödia, Andreas saabub eripärasesse linna, bussiga, habemes ja ilma minevikuta (st ilma mälestusteta oma eelnevast elust). Linn on steriilne ja antiseptline ja toidul pole maitset ning alkohol ei tee purju. Kuid muidu on kõik väga hästi. Kõik naeratavad ja on viisakad. Andreasele ulatatakse tema uue korteri võtmed ning ta hakkab ka kenas disainkontoris raamatupidajana tööle. Abiellub naisega, kelle elu on sisedisain ja lisaks leiab ka endale armukese. Mulle väga meeldis dialoog, et ” A: ma jätan su maha.  B: millal? meil tulevad laupäeval külalised. A: no ma võin siis laupäevani oodata.” No ja siis on seal üks teine mees, kelle korteris on pilu, kust kostub päris maailma helisid ja muusikat. Ja nad üritavad seinast läbi murda, kuid nad püütakse kinni. Lõpp vist oli ikka hea, sest linnajuhid panevad Andrease uuesti sama bussi peale, millega ta saabus ning saadavad ta minema.

Või siis nagu oli filmil alapealkirjaks: No(r)way of life

Lisaks cosmo kuumale meestekalendrile ripub meil nüüd kontoris seinal ka pilt Michael Scolfieldist, mille alla on kirjutatud “My ex-boyfriend”. Ausõna, midagi ei ole parata, kui meile selliseid kingitusi tehakse.

väliseestlusest

See ei tee mulle au, kuid tundub, et ma tõesti-tõesti hakkan natuke eesti keelt unustama. Nimelt ma lugesin eile raamatut ja pidin järgi vaatama järgmiste sõnade tähenduse: tungal ja lauglema. See ei ole nii, et ma üldse enam ei mäletaks, ma kontekstist tulenevalt ikka aimasin nende tähendust ja nüüd, kui ma olen need järgi vaadanud, ei saa ma üldse aru, kuidas ma sain neist enam mitte aru saada.

Mulle meeldib see ka, et ma sain sünnipäevaks kolm orhideed ja kõigil neil on küljes kiri, et tegemist on dekoratiivtaimega, mis süüa ei kõlba.

Once, John Carney, Iirimaa (2007)

Osades: Tema (Glen Hansard) ja Temake (Marketa Irglova)

Rezhissöör ütles, et talle meeldivad filmid, mille sisu saab postkaardi taha kirjutada. Sisu siis on järgmine – on murtud südamega mees (tänavamuusik ja tolmuimeja parandaja) ja Ida-Euroopa immigrandist naine, kes müüb lilli ja mängib muusikapoes lõunapausi ajal tunnikese klaverit. (lisaks on tal laps ja ema ja abikaasa, viimasega on suhted keerulised). Nad kohtuvad ja inspireerivad üksteist ja musitseerivad koos ja lindistavad plaadi ja siis Tema läheb Londonisse (kuulsaks saama ja oma armastust tagasi võitma) ning ostab Temakesele klaveri, mida viimane endale lubada ei saa. Temakene lepib ka vist abikaasaga ära.

Ilus film, ilus muusika, dokumentaalstiilis muinasjutt ning alkoholi filmi jooksul ei jooda (seda me panime eriti tähele). Lisaks ma pean ütlema, et nad ka ei suudle omavahel. Nimelt ma lugesin, et on kaks võimalust filmisuudluseks, et see kas peab juhtuma kohe ja väga kiiresti filmi alguses või siis peab sellega venitama, nii et vaataja enam oodata ei jaksa ja iga kord vibeleb, et millal-millal. Ja ma siis terve filmi arvasin, et on see teine variant valitud, kuid üllatusega avastasin, et variantide arv ei ole piiratud ning selles filmis on kogu aeg õhus hoopiski “peaaegu-suudlus”.

Kiku nägi, et ühe dziibi peale oli kleebitud järgmine silt:

“Penis enlargement would be more environmentally friendly than this car.”

Nii et keskkonnasõbrad, Eestis on selliste siltide kleepimise osas tööpõld lai, jõudu tööle!

Tavaliselt ma lendan unes käsi lehvitades katuste kohal, kuid täna olin ma süstikuga kosmoses. Planeedid on eemalt vaadates ilusad, võin kinnitada.