Lihavõtted teadupärast olid erakordselt vara ning langesid kokku selle aasta ainsa talvega. Lennujaama tuli taksoga sõita, sest kohalikud noored, olles nördinud kontrolöridega tekkinud sõnavahetusest, loopisid ühte bussijuhti Molotovi kokteiliga ning selle tagajärjeks oli ühistranspordi solidaarsusstreik.
Esimese päeva veetsin Genfis jalutades, kirusin, et suitsetamiskeeld sinna riiki veel jõudnud pole ja lugesin kohalikust lehest, et kirsid õitsevad 20 päeva normist varem ning et see paneb meteoroloogid murelikult pead vangutama ja tõdema, et kliimasoojenemine just Shveitsis eriti tugevalt tunda annab.
Õhtuks sõitsime Zürichisse ja järgmisel päeval mägedesse – elasime Val Sinestras, mis oli isoleeritud torniga peaaegu et loss mäe otsas, kus vanadel headel aegadel käisid inimesed mägiõhuga oma kopse ravimas ja natuke vähem headel aegadel, räägiti, olla see olnud süüfilist põdevate natside seas populaarne ravila, kuna lisaks värskele mägiõhule olla ka vesi väga arseenirikas.
Kontseptsioon nägi ette, et neljal päeval toimub pidu, mis reedel on ka kohalikele külaelanikele avatud ja päeval siis jõudu mööda suusatatakse. Meie jõudsimegi alles reedeks kohale. Napsutasime oma toas, kuni oli aeg alla minna, kuid suurte rahvahulkade asemel nägime vaid hotellirahvast ning selgus, et taksojuht koos taksoga oli kurvist välja kuristikku sõitnud ning nüüd oli ainus käänuline mägitee kinni pandud ja keegi ei pääsenud külast meieni. Pidu oli hoolimata kurbadest uudistest hoogne, kuid kõik järgmised päevad, kui meie buss möödi neid samu käänusid ukerdas, pigistasin ma silmad kinni. Üldlevinud teadmise kohaselt pidavat see aitama kuristikku kukkumise vastu.
Minu talulapse silmad avanesid järgmisel päeval, sest selgus, et suusasõbrad on ka narkosõbrad ning et suusanõlval päikesepaistel on parim koht kanepit kõhvida. Enamik seekordseid suusasõpru olid ka DJd ja muidu muusikud (passi järgi kas hollandlased või shveitslased), ning tõenäoliselt oli neil raske lavavalguse ja päikese veiklemisel vahet teha. Siinkohal tuleb mainida, et mina tegelesin vaid mitte eriti osavalt suusatamisega. Õhtul toimus siis külarahvale avatud pidu ja järgmine päev tundus väga udune olevat ja eelmise päeva kobakäplusest tulenevalt ei soovinud ma enam suusatama minna. Seega sõitsime lihtsalt ringi ja imetlesime kohalikke mägikülasid (meie mõistes aleveid või isegi pisikesi linnu :=) ). Ja nii see päev läks ning õhtul oli lõpupidu, kus stiiliks glamorous-freaky-bad taste. Päris hea stiil ja päris tore pidu.
Järgmine päev oli head-aega päev ning üritasin lumesajuses inimtühjas Zürichis ka natuke linnaekskursiooniga tegeleda. Brüsselisse sõitsin ma tagasi rongiga – võttis aega kaheksa tundi, piisav aeg raamatu läbi lugemiseks (ma olen hirmus aeglane lugeja tundub mulle), tagumiku valusaks istumiseks ja puhkuse lõpu mõtete mõtlemiseks.
Posted by katjusha 