Osades: Tema (Glen Hansard) ja Temake (Marketa Irglova)
Rezhissöör ütles, et talle meeldivad filmid, mille sisu saab postkaardi taha kirjutada. Sisu siis on järgmine – on murtud südamega mees (tänavamuusik ja tolmuimeja parandaja) ja Ida-Euroopa immigrandist naine, kes müüb lilli ja mängib muusikapoes lõunapausi ajal tunnikese klaverit. (lisaks on tal laps ja ema ja abikaasa, viimasega on suhted keerulised). Nad kohtuvad ja inspireerivad üksteist ja musitseerivad koos ja lindistavad plaadi ja siis Tema läheb Londonisse (kuulsaks saama ja oma armastust tagasi võitma) ning ostab Temakesele klaveri, mida viimane endale lubada ei saa. Temakene lepib ka vist abikaasaga ära.
Ilus film, ilus muusika, dokumentaalstiilis muinasjutt ning alkoholi filmi jooksul ei jooda (seda me panime eriti tähele). Lisaks ma pean ütlema, et nad ka ei suudle omavahel. Nimelt ma lugesin, et on kaks võimalust filmisuudluseks, et see kas peab juhtuma kohe ja väga kiiresti filmi alguses või siis peab sellega venitama, nii et vaataja enam oodata ei jaksa ja iga kord vibeleb, et millal-millal. Ja ma siis terve filmi arvasin, et on see teine variant valitud, kuid üllatusega avastasin, et variantide arv ei ole piiratud ning selles filmis on kogu aeg õhus hoopiski “peaaegu-suudlus”.
