asjad, millest ma olen tahtnud kirjutada

Ma olen tahtnud kirjutada järgmistest asjadest ja ma ei tea, pole jõudnud, ja nad on oma aktuaalsuse kaotanud, kuid siiski, et ma mäletaks… Seega, ma olen tahtnud kirjutada järgmistest asjadest: sellest, et minu jalgratas ära varastati; tiigrifarmidest; sellest, kuidas ma märkasin, et puud kolme päevaga lehte läksid; sellest et ei ole vahet, kas koolis või tööl, esimesed piknikuilmad tekitavad tunde, et teeks õige poppi; sellest, et ma lugesin Akadeemiat ja mõtlesin, et kellele need artiklid kirjutatud on? – sest olles kõrgelt haritud inimene :=) ma ikka ei saa osadest juttudest aru. Ning ühes artiklis oli juttu täiuslikust hetkest – see on selline hetk, et kui selle peale tagasi mõtled, siis ükskõik kui raske sul ka poleks, sa saad sellest üle, sest sul on olemas SEE HETK. ja siis ma tahtsin arutleda, et kas minul on selline hetk olemas ja millised on teiste inimese hetked – näiteks et jalutad Eestis männimetsas ja päike paistab ja viskab läbi puuvõrade varje ja on suvi ja siis see männilõhn ja lihtsalt nii hea on olla, mõistate?; sellest, kuidas ma esmaspäeval esimest korda elus tundsin, et ma vananen, jah, just niimoodi, vananen, et ma ei ole enam arenev, vaid vananev organism ning jõudsin jälle järeldusele, et just nüüd tuleb iga hetke nautida (või pigem teadlik olla ja tähele panna) ning olla väga tähelepanelik, et vananemine ajju ei jõuaks, sest muidu muutun märkamatult jäikade põhimõtetega inimestevihkajaks õelaks mutiks – see on täiesti võimalik. Aga nüüd ma märkan kogu aeg asju, et mis tunne on, kui käsi kaviatuuri puudutab ja kuidas vesi pudelis arvuti mootori tõttu natuke vibreerib ja isegi seda ma märkasin, et pole nädal aega juba lilli kastnud! :=)