Breath, Kim Ki-Duk, Korea (2007)

On aeg hakata kirjutama filmidest, mida ma vaatan. Enda jaoks. Et ma viitsiks tähele panna, kes on režissöör ja kes on näitlejad. Ja et mis toimus. Sest minu mälu kõvaketas on täis ja kuskilt mahtu juurde ei saa. Aa ja ega ma kirjutan maha üldiselt, et mida kriitikud kirjutavad. Ise ma ju mõelda ei oska väga palju. Ma lõpu kirjutan ka ära, nii et kes teada ei taha, ärgu lugegu.

 

osades: a) Chang Chen b) Zia c) ja ülejäänud, keda läheks paljuks meeles pidada

 

See on film, kus ei ole väga palju teksti. Seda seetõttu, et üks peategelastest on surmanuhtluse täideviimist ootav vang Jang Jin, kes on korduvalt üritanud enesetappu endale teravaid esemeid kõrri lüües ning on seeläbi kõnevõime kaotanud. (Chang Chen on ka taivalane ning ei räägi korea keelt, väga sobiv roll onju). Teine peategelane on koduperenaine (Yeon), otse loomulikult meeleheitel ja oma mehe poolt petetud. Mina arvasin terve filmi, et üritatakse näidata, kui palju on võimalik väljendada sõnu kasutamata, kuid siis ma lugesin, et režissöör ütles ühes intervjuus, et film kujutab suhtlemisprobleeme Korea ühiskonnas ja seda, kuidas asjadest ei räägita. Lugu jätkub nii, et meeleheitel perenaine (kelles on väga palju loovust) näeb telekast Jang Jini järjekordset enesetapukatset ning sõidab teda vaatama, väites vangivalvuritele, et on tema endine pruut. Ja nii see algab. Yeon võtab iga kord vanglasse minnes endaga kaasa uue aastaaja ja uue laulu ning nende romanssi jälgib vangla turvakaameratest näotu mees (keda mängib režissöör ise), kes siis talle sobival hetkel nuppu vajutab. Filmi lõpus aitab Jang Jini kongikaaslane (kellel on tema vastu erootlised tunded) tal siit elust lahkuda (mulle tuli natuke “Hiirtest ja inimestest” meelde seoses sellega) ning taasleitud pereharmooniat sümboliseerivad kolm lumememme ja talve laul. Või nii mina sellest aru sain. Mulle meeldis ka.

Filmi nimi tuleb sellest, kuidas mõnikord muutuvad suhted nii ängistavaks ja väljakannatamatuks, et võtavad hinge kinni. See on ka huvitav fakt, et see film vändati valmis 10 päevaga.

Ja siin on jutt sellest, kuidas Ki-Duk nagu paljud teised inimesed, pole hinnatud omal maal.

Minu sünnipäevanädal algas! Ma sai juba esimese sädeleva kingituse. Edev ma üldiselt ei ole. Shallallaa!

“Hmm, Estonia, Estonia – you have a huge HIV problem there” – ütleb David No 2 selle tavapärase küsimuse peale, et kust ma pärit olen.

Ja minu enesekaitse vist ei olnud kõige löövam: “It’s not a big deal, it’s only like 1% of the population.”

No igatahes, väike vaheldus selle tavapärase “jah, ma nägin telekast reportaazhi, ilus riik” lausele, mida sageli ka jutujätkuna kasutatakse.

lihavõtted, Shveits

Lihavõtted teadupärast olid erakordselt vara ning langesid kokku selle aasta ainsa talvega. Lennujaama tuli taksoga sõita, sest kohalikud noored, olles nördinud kontrolöridega tekkinud sõnavahetusest, loopisid ühte bussijuhti Molotovi kokteiliga ning selle tagajärjeks oli ühistranspordi solidaarsusstreik.

Esimese päeva veetsin Genfis jalutades, kirusin, et suitsetamiskeeld sinna riiki veel jõudnud pole ja lugesin kohalikust lehest, et kirsid õitsevad 20 päeva normist varem ning et see paneb meteoroloogid murelikult pead vangutama ja tõdema, et kliimasoojenemine just Shveitsis eriti tugevalt tunda annab.

Õhtuks sõitsime Zürichisse ja järgmisel päeval mägedesse – elasime Val Sinestras, mis oli isoleeritud torniga peaaegu et loss mäe otsas, kus vanadel headel aegadel käisid inimesed mägiõhuga oma kopse ravimas ja natuke vähem headel aegadel, räägiti, olla see olnud süüfilist põdevate natside seas populaarne ravila, kuna lisaks värskele mägiõhule olla ka vesi väga arseenirikas.  

Kontseptsioon nägi ette, et neljal päeval toimub pidu, mis reedel on ka kohalikele külaelanikele avatud ja päeval siis jõudu mööda suusatatakse. Meie jõudsimegi alles reedeks kohale. Napsutasime oma toas, kuni oli aeg alla minna, kuid suurte rahvahulkade asemel nägime vaid hotellirahvast ning selgus, et taksojuht koos taksoga oli kurvist välja kuristikku sõitnud ning nüüd oli ainus käänuline mägitee kinni pandud ja keegi ei pääsenud külast meieni. Pidu oli hoolimata kurbadest uudistest hoogne, kuid kõik järgmised päevad, kui meie buss möödi neid samu käänusid ukerdas, pigistasin ma silmad kinni. Üldlevinud teadmise kohaselt pidavat see aitama kuristikku kukkumise vastu.  

Minu talulapse silmad avanesid järgmisel päeval, sest selgus, et suusasõbrad on ka narkosõbrad ning et suusanõlval päikesepaistel on parim koht kanepit kõhvida. Enamik seekordseid suusasõpru olid ka DJd ja muidu muusikud (passi järgi kas hollandlased või shveitslased), ning tõenäoliselt oli neil raske lavavalguse ja päikese veiklemisel vahet teha. Siinkohal tuleb mainida, et mina tegelesin vaid mitte eriti osavalt suusatamisega. Õhtul toimus siis külarahvale avatud pidu ja järgmine päev tundus väga udune olevat ja eelmise päeva kobakäplusest tulenevalt ei soovinud ma enam suusatama minna. Seega sõitsime lihtsalt ringi ja imetlesime kohalikke mägikülasid (meie mõistes aleveid või isegi pisikesi linnu :=) ). Ja nii see päev läks ning õhtul oli lõpupidu, kus stiiliks glamorous-freaky-bad taste. Päris hea stiil ja päris tore pidu.

Järgmine päev oli head-aega päev ning üritasin lumesajuses inimtühjas Zürichis ka natuke linnaekskursiooniga tegeleda. Brüsselisse sõitsin ma tagasi rongiga – võttis aega kaheksa tundi, piisav aeg raamatu läbi lugemiseks (ma olen hirmus aeglane lugeja tundub mulle), tagumiku valusaks istumiseks ja puhkuse lõpu mõtete mõtlemiseks.