Niimoodi mind siis väljaspoolt nähakse: (facebooki sõbrad onju)

Your friends have voted on your strengths and weaknesses:

STRENGTHS:

person who can drink the most
best scientist
craziest

WEAKNESSES:

most tech-savvy
most adventurous

lugu sellest, kuidas me 5-tärni hotelli saunas käisime

Et kõik ausalt ära rääkida, siis on ju teada tõsiasi, et üks tütarlaps peab enne meheleminekut ja üks teine tütarlaps enne 30-aastaseks saamist 5-tärni hotelli saunas käima. Et asi oleks eriti luksuslik, siis soovitavalt lukslinnas Luxembourgis ja kuninglikus hotellis Royal.

Tegemist oli kahtlemata huvitava kogemusega. Me pärast mõtlesime, et tõenäoliselt jagatakse hotellidele tärne järgmiselt: 1 tärn ilusa sissesõidutee eest, teine tärn kuldse kellanupu eest jne – kokku saabki 5 tärni. Need 5 tärni anti hotellile arvatavasti 70datel, tärnitoimik läbis kõik Luksemburgi instantsid, hoolsad ametnikud lõid templid alla ning alates sellest ajast “dossier est fermé”. Tärnid vaadatakse võib-olla üle 50 aasta pärast ehk siis võib-olla aastal 2020.

Sopilisse keldrisse oli üritatud võimalikult palju ära mahutada. Sopid olid omakorda valgete vannikardinatega eraldatud, kardinat, mis meeste pissuaare ühisest riietusruumist eraldas, ei olnud ühelgi pissival mehel kunagi meeles ette tõmmata. Suur hitt oli ka külmaveetünn. Külmaveetünn asub otse sauna vastas, sinna ronimiseks tuleb kasutada inimkõrgust märga, libedat, kitsast ja järsku metallredelit. Tünn ise on parasjagu nii lai, et üks keskmine inimene sinna tikksirgelt seisma mahuks. Atraktsiooni mõttes oli aurust läbipaistmatus tilkuvas hammamis ka üks mees, kes istus hammamis ja luges segamatult ajakirja. Teised mehed tegid väikeses basseinis vigurujumist. Basseini kasutamine on lisatasu eest. (tünni kasutamise kohta meie käest ei küsitud, kuid ma kahtlustan, et ka see peen tünn võib lisatasu eest olla). Leidsime ka maailma kõige suurema kiviga kihlasõrmuse, kuid andsime selle rumala peaga siiski basseiniadministraatori kätte. Jah – selline ametipost oli olemas.

Viimasel ajal on vurr jälle kiiremini veerema hakanud ja no ei ole head hetke asjade kirjapanekuks. Eelmisel nädalavahetusel käisin vaatamas Iraani teatrietendust ja pühapäeva veetsin Palestiina solidaarsusüritusel, kus olid väga põnevad ettekanded, muu hulgas ka üks parim oraator, keda ma üldse elus kuulnud olen. Pühapäeva olin ma kuulutanud alkoholivabaks päevaks ning asendanud veini jäätisekokteiliga. Sellest hoolimata võtsid modernistlike elementidega postmodernistlikud leedukad (jah, nende sõnade esinemissagedus nende jutus oli kahtlaselt kõrge) minu juurde kaasa punase ja valge veini. Punast nad ei suutnud kahekesi ära juua ning küsisid lahkudes, et noh, me võtaks nüüd selle joomata veini endaga kaasa. Halloo, see oli ju külakost! :=)

Esmaspäeval kimasime Strasbourgi ning Gi vajutas minu väiksest trakatsist välja rekordkiirusi. Strasbourg oli nagu ikka, väljapaistvamateks üritusteks olid: 1) Sallivuse Salli tseremoonia (vanim kuduja 103-aastane Elfriide!!!), Pöttering pidas kõnet, muu hulgas jõudis kohani, et “Estonia is a great nation!!!” ning siis oli paus (meie eestlased onju pidasime hinge kinni, et nii tore, et keegi veel on märganud, kui lahedad me oleme) ja jätkas siis “But obviously you don’t agree as noone is applauding.” See oli päris naljakas. 2) Sparglipidu – ma ei ole veel suutnud järgi uurida, et mismoodi see spargel ikka välja näeb. Juurvili ta ei ole, nii mulle öeldi. :=) Sparglipeol läks külmkapp katki ning Alsace’i valged veinid polnud sobival serveerimistemperatuuril. Põhjamaalastena me arvasime, et natuke soojem vein annabki paremini sooja. Selline roppus pani madam kelneri muidugi õhku ahmima, sest ilmselt räägitakse väikestele prantslastele maast madalast, et lisaks kümnele käsule on olemas veel üks surmapatt, millest hoiduda – ning selleks on toasooja valge veini serveerimine. Aga väga operatiivselt oli kuller saadetud linna õige temperatuuriga veini järgi ning pidu sai ikka hoo sisse. Päris hea tantsuhoo.  3) Ja lisaks oli sellekordse Strasbourgis käigu märksõnaks ka erakordselt palju ja haiget juttu, mida me Mga töötegemise vahele ajasime. 4) Aa, ma käisin rulluisutamas ka.

Sellel nädalavahetusel hingan Luksemburgi maaõhku.

Ja kõnnin. Täna tehtud 281 sammu. Eile tegin 11407 sammu.

 

Mul on selline soov, et kui ma juunis nüüd Eestisse tulen, siis ma tahan kutsikaid näha. Ja neid kõdistada. Nii et kui kellelgi on soovitusi, et kus ma kutsikaid sügada saan, siis palun teada anda. :=)

Originaalis Vincent, leedupäraselt Vintsentas ja eesti keeli Vänts oli jätnud meile külaliste lauda piletid ning seega jõudsin minagi lõpuks öödele (ehk les nuit botanique). Miina Härma koolipeo tunne tuli peale natuke seda elektro punk rokki kuulates. Ja väga väga värskendav on lipsustamata inimesi näha. Neid kellel ka  T-särgi pealnähtamatu lips ei ripu.

Maikuu on töörahva elus üks ilus kuu – sest tööpäevad ja puhkepäevade arv on enam-vähem võrdne.

Seekordse Londonis-käigu märksõnad on järgmised: see, et Daniel suure Ida-Euroopa austajana pakkus saabumisõhtul veinipokaalidest sooja viina ning ei teadnud, et viina võib sügavkülma panna; ma nägin Danieli tagaõues rebast ja pärast lugesin Camdeni kohalikust lehest, et eksisteerib isegi rebaseklubi ja kuidas just üks rebasekutsikas liikluskeerisest päästeti ja rebaste lastekottu viidi; pint õlut ja siis veel üks pint; northern line ei töötanud ja victoria line ka ei töötanud ja mul läks punktist A punkti B jõudmiseks aega üle kolme tunni; inglise naisi vaadates tundub, et mida vähem riideid selga panna, seda ilusam vist.

Eilses fototunnis vaatasime ka ühe grupikaaslase pilte tema Usbekistani reisist ning muuhulgas olid seal neiud rahvarõivastes. Sellepeale küsis musjöö professöör, et kas meie (mõeldes Eestit, kuid öeldes Leedu) rahvarõivad on samasugused. Mina naersin kõva häälega, et hea nali, kuid selgus, et professööri huumor polnud teadlik. Ta siiralt tahtis teada.

imelised seiklused tuuleveskite maal

täna ma sain kirja. kauaoodatud kirja. minu endine (ptüiptüiptüi, ametlikult ei ole veel endine) internetiteenusepakkuja suvatses pärast kahte kuud anumist s.t. pärast nende esinduse külastamist, viisakaid telefonikõnesid ja natuke närvilisemaid telefonikõnesid, lepingu lõpetamise kohta saata ülitähtsa paberi. minu ülesanne on see nüüd allkirjastada ja neile tagasi faksida. olen kindel, et see ei saa olema siiski nii lihtne, kui paistab.

uus internetiteenusepakkuja tundus alguses veidi kobedam. nende jõmmid, kes tulid liine paigaldama, vähemalt ei haisenud, nagu esimeses lõigus viidatud ettevõtte tööline. see-eest hakkasid nad pajatama, kui head on shokolaadiposid. päris mustad pidid olema rõvedad ja päris valged igavad, aga selline mix olevat just parim. arvake ära, miks selline teema? tegu oli ju otse loomulikult shokolaadipoistega! ok, see selleks. miks ma kõike seda pajatan on see, et suur oli minu üllatus, kui mulle adresseeritud arve oli 24 eurot suurem kui reklaamitud. otsustasin viskuda nendega võitlusesse. minu teenindajaks sattunud tibi klõbistas midagi arvutis ja mis selgus. tehtud on VIGA. huvitav, miks need vead alati klientide kahjuks tehakse? ja ta ütles kuldsed sõnad “no te preocupes, guapa…” – ära muretse, kaunitar, kuna arve on väljastatud, tuleb see ka ära maksta. küll me selle 24 eurot järgmisest arvest maha võtame (naiivitar, tuhkagi nad ei võtnud). kõigest hoolimata, tahtsin arve võimalikult ruttu tasuda, sest see laekus minu postkasti täpselt kaks päeva enne maksetähtaega ja ma kartsin vaevaga kätte võideldud internetist ilma jääda, kui piisavalt kiiresti ei tegutse. aga see ei ole siin riigis nii lihtne. arvet saab tasuda 5 pangas. kahjuks need ei ole kõige levinumad pangad (à la Maapank) ja kuna mina ühegi nende klient ei ole, siis ausalt öeldes isegi ei tea, kus nende kontorid asuvad. lisaks, arvet saab tasuda teisipäevast neljapäevani hommikul kella 9 ja 11 vahel. hallo, mõned inimesed töötavad ka! ja see ei ole veel kõik. arve on lubatud tasuda (kui õilis neist!) vaid kuu teisel ja kolmandal nädalal. andke mulle tsivilisatsiooni!