Nädalavahetusel oli meil siin imeilus suveilm ja see kestab. Mulle meeldib, et linn on tühi ja kuum.

Laupäeva veetsin ma hoolimata kaunist ilmast vaadates Brothers and sisters esimest hooaega. Sest tegelikult peaks ju olema võimalik teha seda, mida sa tahad ja mitte vaevelda süümepiinade käes, et päikseline päev käest lipsas.

Pühapäeva veetsin see-eest selles kuumas linnas jäätist süües ja sõpradega puudevilus lobisedes.  Mingi hetk hakkas meid jälitama vana pervert, jah, see oli ta nimi, vana pervert, kes hõikus, et hey sexy. Ja mina pöörasin pead, et näha, milline see vana pervert ise välja näeb. Vana pervert hõikas selle peale: “Not you, the other one.” See oli päris hea huumor. Ometi sain ma just facebooki käest kirja, et :”You are more desirable than 82% of 36,045,319 people”. Võta nüüd kinni, kummal õigus on, vanal perverdil või vanal heal sõbral facebookil.

veel saksareisist

Kui me Bonndorfi turistiinfos ööbimisvõimalusi uurisime, vaadati meile otsa ja saadeti mingisse noortehostelisse. Seal oli frau uksel vastas ja me tahtsime teada, et kas kohti on ja mis maksab (meiega samal ajal saabus bussitäis hispaania teismelisi). Naine vastas selle peale, et “My man is the leader.” Kas pole ilus, kui naine niimoodi mehe kohta ütleb?

Seal Meersburgis koledate inimeste keskel jõudsime järeldusele, et põhjus, miks sakslased on tuntud kui täpsed inimesed, kes hiljaks ei jää, on selles, et neil on täiesti suva, mida nad selga panevad ja peegli ees keerutamisele eriti aega ei kulu.

super-sarkost

Natuke on lootust, sest Prantsusmaa eesistumise programmi kuulub ka Alzheimeri ravimi leidmine.

Seniks, kuni seda aga leitud pole, pean asjad üles tähendama.

Baden-Württemberg 18.-21. juuli 2008 ning Konstanzi järv ehk Saksa kariibid

 

LP ütleb: “And there are many more reasons to come to Germany, including the asatonishing, unforgettable landscapes that lift the spirit and demand exploration.” See on selline hea lause, mida pähe õppida ja mida inimestele vastata, kui nad küsivad, et kas lisaks õlule ja bratwurstile on põhjust Saksamaad külastada.

 

Esimene peatus – Liebe Freiburg. Esimene ööbimiskoht – hostel, kus me jagasime tuba Nadine’ga. Nadine ütles meile, et ta külastab sugulasi, kuid sugulastel “don’t have capacity”, et teda majutada ja nii ta seal hostelis konutas. Kui te küsite, et kas Freiburg tundub hea linna ülikoolis käimiseks, siis ma arvan, et jah. Jalgratturid ja trammid ja sõbralikud inimesed ja head latte-kohvid ja toredad baarid.

 

Teine peatus – Titisee. Ilus järveke, ujumas ei käinud.

 

Kolmas peatus – Feldberg (kõrgus 1493m), mäe otsas loopisime taldrikut ja matkasime alla, rääkisime samal ajal Iisraelist ja palestiinlastest ja Balkanist ja Serbiast ja Srebrenicast ning täna onju on kõik lehed Karadzicit täis.

 

Neljas peatus – Bonndorf. Selles linnas on seitse nädalapäeva – esmaspäev 1, esmaspäev 2, esmaspäev 3, esmaspäev 4, esmaspäev 5, esmaspäev 6 ja esmaspäev 7. Parasjagu oli käimas esmaspäev 5 ning meile sai osaks esmaspäev 5 omane külaelu. Ööbisime imelises Gästhausis, mida tõepoolest võin soovitada. Kaks imetillukest vanainimest pidasid seda ning söögituba oli täis riputatud käokellasid ja igasugu vidinaid ja nipsasjakesi. Telekast näidati mingit USA reality-shõud, mis tõestas jällegi, et seda riiki lahutab Euroopast midagi tunduvalt suuremat kui Atlandi ookean.

 

Viies peatus – Aus Schattenmühle nach Wutachmühle. Trekkisime siis seal mustas metsas ehk Schwarzwaldis ja ehkki vahepeal olid matkarajad traktoriga sõitmiseks kõlbulikud laiteed, nägime siiski päris ilusaid vaateid. Ja palju saksa peresid.

 

Kuues peatus – Konstanz. Putain, seal ei kandnud meie taktika, et sõidame kohale ja küllap me ööbimise leiame, vilja ning pidime edasi liikuma. GPSi mees Jason üllatas meid uue lausega, lisaks lausele “prepare to arrive to your destination”, ütles ta äkitsi: “Board the ferry”. See oli väga naljakas, sest G keeras selle peale peaaegu et teelt välja.

 

Seitsmes peatus – Hagau am Bodensee. Tõesti väike koht, kus me avastasime sakslaste paremini hoitud saladuse ehk Konstanzi järve ilu (me käisime seal ka ujumas) ning järvevaatega restorani, kust sai jälgida kogu seda värvide muutumismängu, mis järvel toimus. Olek oli kõik väga vahemereline, sõime kala ja jõime valget veini. Kõrvallaua muhedad vuntsidega sakslased kolisid lõpus meie lauda üle. Nalja sai päris palju.

 

Kaheksas peatus – Meersburg, tõeline turistilõks. Ning väikse vihjena, et kui soovite end tunda noore, peenikese, ilusa ja väga väga trendikana, siis tasub minna Meersburgi. Sest see ongi see koht, kuhu koledad paksud luitunud t-särkidega jõledate soengutega inimesed silme alt ära saadetakse. Hirmus oli, väga hirmus! Ajal, mil maailmas on toidukriis, on vastutustundetu end rasva süüa.

 

Üheksas peatus – Mainau saar, tore koht lastega peredele ja vanainimestele. Samuti tundus olevat populaarne venelaste seas.

 

Kümnes peatus – Freiburg, Liebe Freiburg. Sattusime baari, kus olid ilusad noored inimesed ning esinesid noored saksa räpparid. Alles ist gut!

 

Üheteistkümnes peatus – exit 35, Metzi lähistel outlet. (Mango outlet on seal väga suur ja odavate hindadega ning lisaks XXLi ja XXSile leidub ka kantavamaid suurusi.)

 

Kaheteistkümnes peatus – Brüssel. Kuupäev 21. juuli. Kellaaeg 18h00. Kraade 10 C.

Käimas on parasjagu oktoober 7. Järgmine kuu on oktoober 8, siis oktoober 9, siis oktoober 10, siis november 1 ja aasta viimane kuu on siin Belgias november 2.

 

P.S. Erinevalt Prantsusmaast olid Saksamaal inimesed sõbralikud ja teenindajad tegelesidki kliendi soovide täitmisega. Wunderschön!

 

 

Prantsusmaa eesistumise ja Carla Bruni abikaasa auks oleks igati kena sel poolaastal tihedalt Prantsusmaad külastada. Seetõttu viiski tee Strasbourgist nädalavahetuseks Pariisi. Ega ma pikalt sellest ei kirjuta, teate ju ise ka, kui kena seal kõik on. Ja selline soovitus, et kasutage neid Velibi jalgrattaid linna avastamiseks. Me väntasime kolm päeva nendega ringi ja ausalt, nägin Pariisi ikka täiesti uute nurkade alt. Minu lemmikmeheks jäi prantsuse korravalvur, kes toksis metroos sõnumit ning kes minu küsimusele “vabandage, mis selle metroopeatuse nimi on?” ei reageerinud. “musjöö?” Ja selle peale vastas ta mulle, et “sa ei öelnud mulle bonjour, kust mina pean teadma, et sa minuga räägid ja üleüldse ei hakka ma vastama, sest sina ei öelnud mulle bonjour.” Muidu oli tal otse loomulikult seljas l’uniforme magnifique. (kunagi ammu prantsuskeele tunnis oli meil eraldi arutelu, et millised nendest vormis meestest meile ikka kõige rohkem meeldivad ja kellel on kõige vapustavamalt kaunim vormirõivas.

Vastuvõetud tekstid, 8. juuli 2008

Euroopa Parlament…

‑ arvestades, et Witold Tomczakit süüdistatakse kahju tekitamises kuni 39 669 Poola zloti ulatuses (ligikaudu 11 500 eurot) skulptuurile “Üheksas tund” (“The Ninth Hour”), mis kujutab meteoriiditabamuse saanud paavst Johannes Paulus II, Varssavi Zachęta galeriis 21. detsembril 2000. aastal, mis on vastuolus Poola kriminaalseadustiku artikli 288 lõikega 1;

D. arvestades, et Witold Tomczak väidab, et skulptuuri vastu suunatud tegevusega püüdis ta kaitsta enda ja teiste inimeste usulisi tundeid, samuti kaitsta paavsti väärikust; arvestades, et ta vaidlustab tema poolt väidetavalt tekitatud kahju suurust ja on igal juhul veendunud, et tema käitumine oli suunatud kõrgema väärtuse – paavsti au Poola katoliiklaste silmis – kaitsele;

1.   otsustab Witold Tomczakilt puutumatuse ära võtta;

Keda veel huvitab, millega parlament tollel päeval tegeles, palun:

http://www.europarl.ep.ec/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+TA+20080708+TOC+DOC+XML+V0//ET

lisaks eelmisele postitusele veel seda, et vanade liikmesriikide provvad siis arutasid, et kuidas nüüd ikka, et kas minna kohe parlamenti või veel kohvrit hotelli viima ja linna peale shoppama (lennukid nimelt jõudsid varem, kui rong ja rongijaama oli meile mingi 10 bussi ette aetud, et kahe rongi jagu inimesi parlamenti sõidutada), ja siis provva kähvas, et “je vais garder mes habitudes comme meme.” ehk et ega ei hakka küll mingi õigeks ajaks jõudmise nimel oma harjumusi muutma. Sa vaatad ja sa ei mürista!

lihtinimesi rongi ei lasta ehk Sarko-rong

Nii, ma otsisin uuesti üles selle suurepärase päevalehe artikli. Et ma lihtsalt kommentaari korras tahtsin mainida, et ma sõitsin ka selle rongiga ja ma ei ole eurosaadik. Ja kolme maailmajao veini ka avarates salongides ei pakutud. Üldse ei pakutud veine. Ja midagi muud ka ei pakutud. Ja et tegelikult on see rong üks tänuväärne ettevõtmine, sest see pandi käima arvukate tsharterlendude asemel ja on osa projektist, et parlament rohelisemaks. Nii! Aga see vist päris puhtjuhuslik ei ole, et just prantsuse eesistumise alguse puhul rong käima hakkas, super-sarko tegutseb jälle… Aga ma ei saa ikka üle, et sellist saasta päevaleht tõlgib…

This is not scary. Scary is when they put your coffin into the ground and cover it with sand. Your situation is exciting  – jah, nii me siin siis arutame. Minu teemadel.

Ei oleks pidanud klaasikesele mahlale minema – baarmen suutis hiiglasliku pudeli värskelt pressitud mangomahla valada mulle kaela ja minu käekotti, see kõik haiseb nagu okse. Ja alguses, kui ma hüsteeriliselt naersin, siis ta pakkus, et kõik mis ma tahan, maja kulul. Mul oleks selline ettepanek, et uus kott, uued kõrvaklapid ja uus eileostetud valge t-särk. Aga võtsime mojitod hoopis ning teine baarmen siis lasi rumala peaga need kassast läbi. Ma esitasin arve sellele käpardile, kes mind üle valas. Kellel olla pärast olnud kaasbaarmeniga väike sõnavahetus, et miks tibid jookide eest ei maksnud. Ja siis ta ütles, et cette meff la (või hoopis meffe – ma ju ka seda kirjapilti ei tea)( meff/e on nagu tagurpidi femm, et mingi plika, excuse-moi, kuhu tavapärane madam jäi?) mina muidugi kuulsin, et ta ütles minu kohta beuf (nagu vache noh, lehm), aga ei, lihtsalt et möff käskis tal maksta arve. Käpard! Ma olin nii kena ja ei teinud skandaali ega midagi (ma peaaegu ei oskagi skandaalitseda) ja vastutasuks olen böffmöff.

Tänane tööpäev oli järgmine: rongiga luksemburgi, tähtsa paberipataka allkirjastamine (võttis aega 15 minutit) ja siis rongiga brüsselisse tagasi. Suht sürr.