Tervist jälle, mul on olnud imeline peaaegu arvutivaba puhkus, mis veel kestab. Oma kolmest nädalast hispaania päikese all loodan kunagi hiljem kirjutada ja sellest, kuidas ma seal olles kohati idainimesi ehk idakaid taga igatsesin. Aga selle nädala alguses sain suures koguses idakaid ja hakkasin natuke jälle lääne omade viisakust ja pealiskaudsust hindama.
Käisin Leedus, Vilniuses ja Druskininkais (seal on terviseveed). Esimene shokk Andaluusiast tulnuna on muidugi see, et kui pikad, peenikesed ja tõesti, kui väga stiilselt riides, inimesed on. Eile ma käisin korraks Tallinnas ka väljas ja võimalik, et me ei sattunud õigetesse kohtadesse, aga jah, leedukad olid rohkem minu maitse järgi ja vähem blondid (ma ise olen blond ning valge on ilus ja päevitamine väga vanamoodne tervistkahjustav tegevus). Leedukatele pakkus suurt rõõmu rääkida mulle palju anekdoote teemal pika taibuga ja aeglane eestlane ning tavaliselt nad lisasid, et mina olen tüüpiline eestlane. Aga ise nad olid hästi õnnelikud neid anekdoote rääkides. Mina siis olin ka nende pärast õnnelik. Kusjuures pooled anekdoodid räägiti vene keeles. Ja minule tuli need tõlkida.
Siis oli selline vahejuhtum, et mina rääkisin ühe Gediminasega juttu ja tema ütles, et ta ei saa minu rõvedast eesti aktsendist mitte midagi aru ning keeras selja ja kõrvallauast hüppas püsti mingi suvaline tüüp, kes hõikas üle koha: “yes, your English is fucking” ning lahkus. Ja kui mina endast väljusin kõige selle peale, siis ütles Gediminas: “typical Estonian, so serious”. Aga Gediminas ei ole minu sõber. See oli üldse väga sürr õhtu, sest me kohtasime seal ka neid leedukaid, kes minu juures käisid filmi vaatamas Brüsselis ja oma toodud veini jälle kaasa võtsid ning nemad ütlesid Gintarele “you are a girl with many complexes” ja ise olid nad just tulnud postmodernistlikult folkfestivalilt. Just nimelt postmodernistlikult, mitte mingilt tavaliselt.
Samal õhtul kohtasime veel tänaval ühte Donatast, kellel on sõber Heiti (eestlane) ja Donatas ütles, et kõik eestlased alati laulavad “üks vanamees kukkus vette, trillallaa” ja siis hõikavad “terviseks” ja siis joovad. Ma õpetasin talle kaera-jaani ning ta tahtis kohe helistada Heitile kelle pool kaks öösel ja laulda seda telefoni sisse. Nii et Heiti, ma loodan, et sa ei pahanda… Aga ma tahaks teada, kes on need eestlased, kes laulavad “üks vanamees kukkus vette….” ja mis laul see üldse selline on.
Sellest kõigest hoolimata mulle väga meeldis Leedus ja selline kodune tunne oli kogu aeg ja ma sõin palju nende külma aatomiroosat värvi borshi ja tseppeliine ühe korra ka.
Nüüd ma olen siis Eetsis ja eile stjuuardess ütles mitu korda, et jah, võtke oma jakk siit ära, kui kiireks läheb, siis ei pääse välja. Õnneks ei läinud kiireks. Ja eile tundus meile tänaval, et me nägime ühte tuttavat Ingmarit ja hõikasime Ingmar ja ta pööras ringi, kuid!!! see ei olnud see Ingmar. See oli lihtsalt üks väga sarnane noormees samuti nimega Ingmar. Me siis tutvustasime endid ka. Päris hea kokkusattumus mu meelest. Vihm on järgi jäänud ja mul aeg lõpetada. Pakaa.
Posted by katjusha 