Niiviisi – viimasel ajal on elu jälle vajanud elamist ja pole olnud mahti midagi kirjutada.

Ma alustan sellest, kuidas me pühapäeval vaatasime Läti dokumetaali “The Soviet Story” koos sakslastega. Film räägib natside ja sovjettide koostööst teise maailmasõja ajal ning kommunismi kuritegudest (ukraina nälg, massiküüditamised jne). Novot, lisaks sakslastele ja meile (eestlased + lätlane) oli seltskonnas ka shotlane. Ja siis nad vaatasid seda filmi ning enamik infot oli nende jaoks täiesti uus, nad polnud sellest elus kuulnud ning võib-olla just seetõttu polnud nad ka filmile eriti vastuvõtlikud. Ehk et ikkagi tulid kommentaarid, et aga… kolmekümnendad olid ju üldse majanduskriisi aastad … aga miks see film on nii verine ja mitte piisavalt analüütiline … aga miks ei ole filmis antud sõna saksa ajaloolastele… aga ajastu oli lihtsalt selline … aga … aga … aga… ja ärge mitte kunagi lootke, et keegi teie ees vabandab. Ega ma ei loodagi.

Ja see jutt viib mind Tarifa juurde, kus ma suvitasin Gruusia kriisi ajal. Sellel ajal tundsin ma suurt puudust idakatest, sest sealsete lääne inimestega lihtsalt ei olnud võimalik sellel teemal rääkida. Sest nad a) ei teadnud sellest midagi ja b) ei tahtnud sellest midagi teada (mina ju võtsin endale nende teadlikkuse tõstmise südameasjaks). Eriti iseloomulik oli, et samal ajal, kui idakad jälgisid suure ärevusega Gruusia sündmusi, rääkisid sealsed hispaanlased ja itaallased Berlusconi poliitikast. Hispaanlased üldiselt ütlesid täiesti adekvaatselt, et miks neid peaks huvitama, mis toimub kuskil Gruusias, kui Aafrika on palju lähemal ning me ju kõik teame, kuidas Aafrika probleemid otsapidi Hispaaniasse jõuavad.

Ma ei tea, mis mu jutu mõte on, vist see, et meie Euroopa on ikka piisavalt suur ja eri huvidega ning ühe ja sama asja kohta on paralleelselt mitu tõde ja et mul on sellega natuke raske leppida. Aga noh, dialoog peab ju jätkuma…

autovaba päev brüsselis (üle-eelmisel pühapäeval)

eesti puravikud

belgia inimestele

ma lihtsalt tahtsin reklaamida ühte filmifestivali…

http://www.ellestournent.be/

Saksa keel algas, see on päris naljakas, meie hea taseme näiteks väike kirjavahetus minu ja ühe soomlase vahel:

---

From:  Kadri
Sent: Wednesday, September 17, 2008 3:12 PM
Subject: guten abend

Guten Abend Herr XXX!

 

Wie gehts? Supershön, wirklich?

Ich habe einen Auto gekauft, aber ich fliege nach Japan.

 

So, any homework?

 

Herzliche grüssen,

K

_______________________

_________

Liebe Kadri,

 

tere tere, kuidas käsi käyb? gut danke. ich bin müde aber ich muss arbeiten;-) auf hausaufgabe musst du zwei sentences per connecting words schreiben (2 x denn, 2x aber, 2x oder, 2x und,  2x sondern)…

Viele grussen aus der europäichen kommission,

M

 

Ei, Hispaania kohta ma ei saa ikka veel kirjutada, sest muusad jäid vist sinna päikserannikule maha. Aga kuna ma pean praegu 5 minutit surnuks lööma (ükshaaval), siis näiteks mõtlesin teada anda, et mind on siin tabanud vananaistesuvi. Suvi tabas mind esmaspäeval, kui me kohtasime valgeid mehi Aafrikast ja naersime end laua alla, sest sellist hea kvaliteediga möla polnud, ma ütleks, juba kuid kuulnud. Esmaspäeval käisime koos Aafrika-meestega ka kodueesti jalgpallifännidele tere ütlemas. Meie hüsteeriline ülemeelikus muidugi ainult võimendas kontrasti vaikivate eestlastega, kellel nende endi sõnul, oli lihtsalt kopp ees. Nüüd ma tean, mis siis üldiselt kaasmaalastel probleemiks – kopp on ees, kopp on ees, kopp on ees. Aga leedukate eestlaste teemalistest naljadest hakkasin ma nüüd natuke paremini aru saama. Aafrika-meestest üks on poksija ja teine endine USA-sõdur, kes on teeninud aasta Afganistanis ja 2 aastat Iraagis. Sulnis. Ja ma ei oska enam prantsuse keelt!

Viies kolimine nelja aasta jooksul ja meie oleme tagasi banaanimajas. Eile ilmus meie kontorite juures asuva kohvilaua juurde silt: “Please be quiet. People are trying to work.” Selle alla olid joonistatud igasugu inimesed, kelle suust tulid välja mullid sõnadega – blah blah blah blah. Silt oli küll riputatud täpselt M ukse vastu, aga kuna kokkuvõtvalt öeldi, et M on ju kena inimene ja KB nii malbe, siis kindlasti mina panin. Sisejuurdluse tulemusel selgitasime välja, et tegelikult tehti silt neljanda korruse kohvitoa tarbeks, sest hispaania sekretärid ei saa töötada, samal ajal kui inimesed kohvitoas flirdivad ning siis igaks juhuks pandi silt ka meile. Et ennast tööhimulise mainest päästa, siis ma öö varjus rebisin sildi maha. Ja sain rahuliku südamega magada.

 

Aa ja seda te ju kõik teate, et Strasbourgis kukkus istungisaali lagi sisse? Ja nüüd me oleme hoopis Brüsselis ja septembri teisel istungil ka. Ja osad MEPidest käivad kiivritega ringi.