Niiviisi – viimasel ajal on elu jälle vajanud elamist ja pole olnud mahti midagi kirjutada.

Ma alustan sellest, kuidas me pühapäeval vaatasime Läti dokumetaali “The Soviet Story” koos sakslastega. Film räägib natside ja sovjettide koostööst teise maailmasõja ajal ning kommunismi kuritegudest (ukraina nälg, massiküüditamised jne). Novot, lisaks sakslastele ja meile (eestlased + lätlane) oli seltskonnas ka shotlane. Ja siis nad vaatasid seda filmi ning enamik infot oli nende jaoks täiesti uus, nad polnud sellest elus kuulnud ning võib-olla just seetõttu polnud nad ka filmile eriti vastuvõtlikud. Ehk et ikkagi tulid kommentaarid, et aga… kolmekümnendad olid ju üldse majanduskriisi aastad … aga miks see film on nii verine ja mitte piisavalt analüütiline … aga miks ei ole filmis antud sõna saksa ajaloolastele… aga ajastu oli lihtsalt selline … aga … aga … aga… ja ärge mitte kunagi lootke, et keegi teie ees vabandab. Ega ma ei loodagi.

Ja see jutt viib mind Tarifa juurde, kus ma suvitasin Gruusia kriisi ajal. Sellel ajal tundsin ma suurt puudust idakatest, sest sealsete lääne inimestega lihtsalt ei olnud võimalik sellel teemal rääkida. Sest nad a) ei teadnud sellest midagi ja b) ei tahtnud sellest midagi teada (mina ju võtsin endale nende teadlikkuse tõstmise südameasjaks). Eriti iseloomulik oli, et samal ajal, kui idakad jälgisid suure ärevusega Gruusia sündmusi, rääkisid sealsed hispaanlased ja itaallased Berlusconi poliitikast. Hispaanlased üldiselt ütlesid täiesti adekvaatselt, et miks neid peaks huvitama, mis toimub kuskil Gruusias, kui Aafrika on palju lähemal ning me ju kõik teame, kuidas Aafrika probleemid otsapidi Hispaaniasse jõuavad.

Ma ei tea, mis mu jutu mõte on, vist see, et meie Euroopa on ikka piisavalt suur ja eri huvidega ning ühe ja sama asja kohta on paralleelselt mitu tõde ja et mul on sellega natuke raske leppida. Aga noh, dialoog peab ju jätkuma…