tibindusest

Eilne nn riieteturg oli vägagi õnnestunud üritus. Kõik tassisid oma mittesobivaks kuulutatud riided kohale ja siis käis suur sädistamine ja proovimine ja naljatamine, shokolaadikook ja vein olid ka kaaslasteks. Väga palju nalja sai ja lihtsalt, nii tore õhtu oli, et ma pidin oma rõõmu siia vaatamiseks välja riputama.

Ma natuke veel uurin asja ja siis ma teen sissekande teemal, milliseid mürgiseid kemikaale sisaldavad minu kõik 20 ilutoodet, mida ma endale päevas rõõmsalt peale määrin ning milliseid närvisüsteemi- ja ajukahjustusi ning potentsiaalseid kasvajaid ma endale sellega seoses tekitan. Vastik noh! Ja võib-olla hakkangi ökoinimeseks, no nii järk-järgult. Eile ostsin endale siiski väga kauni huuleläike nimega “dangerously pink”.

Ülevaatlikult siis nii: sai jälle Strassus käia, unustage ära oma one-seat, sest ega seda vist ei juhtu.  Seekord oli nauditav kuni kolmapäevani, siis sai jaks otsa. Positiivsetest pooltest võib välja tuua, et rohelise eurorongiga sõites saab restoranvagunis suhelda igasugu inimestega, kellega muidu kunagi rääkima ei satuks. See vist on üldse Strasbourgile iseloomulik, et seal suhtlevad omavahel inimesed, kellel muidu üksteise jaoks huvi või aega või võimalust ei jätku. Lisaks toimus igal õhtul just kojumineku ajal maja peal mingi näituse avamine ning nii sai aperoks alati shampanjat.

Nädalavahetusel sattusin ka 24ks tunniks Pariisi. See aeg möödus katusekorteris veini juues, restodes süües, kohvikutes kohvitades ning disainpoodidest sisse ja välja jalutades. Ma ei ostnud midagi, lihtsalt ilus vaadata ja käperdada. Enamik aega ma küll veetsin metroos, vähemalt mulle tundus nii. Ma tegin ka hilinemisrekordi, nimelt jäin hiljaks napilt alla tunni, umbes 55 minutit. See peaks mõjuma väikse hoitausena, et kui te nõustute muga kuskil tänavanurgal kohtumist kokku leppima. Ja ma olen väga täpne üldiselt. Ma sain ka teada, kes on sharpheads (vrdl skinheads). Nägin ka ühte.

Alicia Keysi kontserdil käisin ka eile. Ma ei saa aru muidugi, kuidas on võimalik niimoodi laulda.

Elu on siis neil päevil mul selline rahulik, päike paistab ja temperatuur on krõbe.

killukesi laupäeva ööst

Ma lähen õhtusöögile, kuhu on kutsutud kõik need viis kontoriinimest, keda kunstiinimesed tunnevad, et arutada teemal: how to create free time at work? Õhtusöök, tuleb välja, on tühistatud ja mind, tuleb välja, on sellest unustatud teavitada. Samas ma tutvun vist küll kõikide D naabritega, kuna ma ei mäleta, milline on õige uks, õnnestub mul sisse astuda umbes neljade erinevate naabrite juurde. Pärast seda ma seisan Saint Catherine’i platsil, vuntsidega mehed pissivad vastu majaseina ning kasukaga naine tahab minust läbi astuda. Joon baaris Lõuna-Aafrika veini. Loen raamatut “Aid and other dirty businesses”. D helistab, et 10 minuti pärast algab Kaaitheater’is Romeo ja Julia, tegelikult algab kolme minuti pärast. Ja hops, juba ma kihutan ratta pakiraamil teatri poole. Välja müüdud. D keedab enda juures pastat ning tal on korteris juurde tekkinud 20m2 lisaruumi. Kuulame Estlandstücki, sellist kriipivat muusikapala, mida ta kunagi käis esitlemas Tallinnas uue muusika festivalil ning kus instrumendina lisaks kõlavale sopranihäälele on kasutusel ka kannel. Ma ei ole sellise kontserdimuusika austaja. Ja ma ei saa aru ja ei oska ka kaasa mõelda, kui D räägib selle pala tõlgendamise võimalustest. Ja ma ei tea ka mainitavaid saksa filosoofe. Ma õpin sõna idiomaatiline. Saabub M ja jutt läheb mingi tantsija hüppavate rindade peale. Poolel teel Brüsseli biennaali avamisele küsivad neiud mingist autost, et kus asub tapas locas. D läheb selle peale ununenud telefonile järgi ning M kõnnime siis bienaali avapeo poole. See toimub Gare du Midis, mingis endises postisorteerimise hoones. Tänavad on täis urineeritud, mina ütlen, et meeste poolt ja M ütleb, et ära tee sellest sooküsimust. Pidu on täitsa tore, domineerivad flaamid. Muusika on hea. Ainult meestevets töötab ja selle eest tahetakse ka 50 senti. Tshikk minu ees järjekorras ütleb, et talle aitab ja ta läheb tänavale pissile. Seega on nüüd minu ees sellise kauni föönitukaga noormees, kes tahab teada, kas ta peaks soengut muutma ning lubab armulikult ennas Brandoniks kutsuda. Beverly Hillsi Brandoniks. Pissuaarid on kabiinide kõrval, nii et ilma peeniseta inimesed peavad järjekorras seistes meeste pissimist pealt vaatama. See kõik kestab päris pikalt. Siis saabub politsei, sest keegi on hädapidurit või mingit hädanuppu vajutanud. Jälle pakiraamil ning sihtkohaks Anderlechti mingi maja number 123. Läraks tempel käe peal ütleb, et Specimen. (see on mul ka peegelpildis kõhu peal, ma nimelt magasin käe peal). Seekord domineerivad hipid valloonid. Mulle üritatakse selgitada, et kuna vetsud on korras, siis tegelikult on tegemist konservatiivsema peoga, kui see eelmine. J hõikab korraga, et Son of Dave. Oli mingi kaabuga mees, ajas juttu ka. Ma siis täna Agendat sirvides näen, et tegemist on “funky-ass devil musician’iga”. Oleks sellest eile teadnud! Temaga kaasas on mingi kah loovinimene, kes ütleb, et kohtas Horvaatias mingil filmitegemise workshopil viite eestlast ja et nad olid kõik imelikud ja kinnised. Nojah. J ütleb, et ma vist tõesti pean seda pidu vihkama, sest ma ei tunne kedagi ja ei oska normaalselt prantsuse keelt. Lisaks ütleb ta mingi seiga peale, et ma ei ole oma maal, et ma olen läänes ja siin on asjad teistmoodi. Kõik on suht purjus ja mina ei jaksa ennast samasse seisu viia, seega olengi juba taksos ja teel kodu poole. Kell on umbes pool neli.

See kõik oli suht sürr minu jaoks ning ehkki kunstiinimesed (sarnaselt hea briti aktsendiga) on minu jaoks väga atraktiivsed ja tõmbavad mind enda poole, tekitavad nad minus alaväärsuskompleksi ja terava tunde, et ma olen kogemata vale pildi sisse astunud. Eurokraadid-diplomaadid on kuidagi kodusem tõug. Ja seda ma ütlen loomulikult end alaväärsena tundes.

Ma olen kogu aeg tahtnud kirjutada, et juhul, kui teil on plaanis või kui tekib plaan detsembri lõpus ja jaanuaris vietnami, laosesse ja cambodiasse minna, siis andke teada, mul on sama plaan.

Tänaseks on akadeemilised harjutused läbi ning jah, päikseline laupäev võib alata…

Brushing up my Shakespeare

Ilmad on siin soojemad kui juulis (juulis nagu me kõik mäletame, oli vahepeal 10 kraadi).

Kuu alguses otsustasin, et enne, kui kõik sammud järgmise õppeaasta osas on tehtud, ma end eriti meelelahutustesse ei heida. Sammud on siis järgmised: ülikoolide ja programmide valimine, motivatsioonikirja kirjutamine, IELTS testi tegemine, kunagiste õppejõududega ühenduse võtmine (et hei, kas te mäletate mind, mina olin see eriti silmapaistev üliõpilane, te ju olete oodanud hetke, millal saaks mulle soovituskirja kirjutada?). Samal ajal, kui ma tõsiselt muretsen enda varase dementsuse pärast, mis praeguse tööga seoses ligi hiilib, avastan jällegi, kui paljud inimesed hindavad konformismi. Institutsioonidesse tööle saamine on nagu rongi lõppjaama jõudmine ning ehkki on väga tore elada stressivabalt ja kõik töömõtted umbes kella kuuest (reedeti kella ühest) tagaselga kinnilöödud ukse taha jätta, siis ma ikkagi ei saa aru, et kuidas kolmekümneaastased inimesed (jah, peamiselt küll naised) elult mingit suuremat muutust ja väljakutset enam ei tahagi kui vaid Mr Bigi leidmine. Selles vanuses muidugi me oleme kõik piisavalt küünilised, endiste suhete ja elu poolt kergelt sandistatud, et Mr Darcyt enam keegi ei ootagi. Ma lihtsalt ujun millegipärast vastuvoolu jälle.

Distsipliiniga ei ole lood kunagi kõige paremad olnud, ehk et ma küll tegelen oma tulevase üliõpilasstaatuse nimel, kuid meelelahutustest pole loobuda suutnud, mis toob aga kaasa pideva halva südametunnistuse.

Saksa keele tunnid on meil lõbusamad, kui ma esmamulje puhul arvasin. Siis ma arvasin, et ülejäänud inimeste pealt pudeneb komisjoni arhiivitolmu, aga tegelikult, pooled meist on siiski täitsa toredad. Meie Lehrerin räägib igas tunnis saksa meeste sandaalidest ja valgetest sokkidest, täna oli meie õpetajannal seljas elus esimest korda seelik. Minu lugupidamise võitis ta sellega, et kord klassi ees ütles, et Kadri, vali endale mees. Ma valisin siis Simoni, kes on balletti tantsinud ja kelle isa teenis briti mereväes. Kord oli meil valge pluusi ja nahkvestiga asendusõpetaja Wolfgang, kes karjus minu peale, sest ta ei saanud aru minu idaka nimest Kadri. Pärast ta tuli ja vabandas, aga maailma parimast koolisüsteemist tulnud soomlane oli ikkagi sellest nii shokeeritud, et kaebas ametlikult ta peale. Mina samas olen ju vana sovjetisüsteemi kasvandik ning igasugu psühhopaatide käe all haridust omandanud (mul oli ikka häid õpetajaid ka, et ma kellelegi liiga ei teeks) ja ei tulnud selle pealegi, et võiks kaevata nii tühise asja kui verbaalse agressiooni pärast. Ja ehkki tunnid on toredad, ei muuda see ajaolu, et minu kõrvadele kõlab saksa keel nagu odav porno.