Ma lähen õhtusöögile, kuhu on kutsutud kõik need viis kontoriinimest, keda kunstiinimesed tunnevad, et arutada teemal: how to create free time at work? Õhtusöök, tuleb välja, on tühistatud ja mind, tuleb välja, on sellest unustatud teavitada. Samas ma tutvun vist küll kõikide D naabritega, kuna ma ei mäleta, milline on õige uks, õnnestub mul sisse astuda umbes neljade erinevate naabrite juurde. Pärast seda ma seisan Saint Catherine’i platsil, vuntsidega mehed pissivad vastu majaseina ning kasukaga naine tahab minust läbi astuda. Joon baaris Lõuna-Aafrika veini. Loen raamatut “Aid and other dirty businesses”. D helistab, et 10 minuti pärast algab Kaaitheater’is Romeo ja Julia, tegelikult algab kolme minuti pärast. Ja hops, juba ma kihutan ratta pakiraamil teatri poole. Välja müüdud. D keedab enda juures pastat ning tal on korteris juurde tekkinud 20m2 lisaruumi. Kuulame Estlandstücki, sellist kriipivat muusikapala, mida ta kunagi käis esitlemas Tallinnas uue muusika festivalil ning kus instrumendina lisaks kõlavale sopranihäälele on kasutusel ka kannel. Ma ei ole sellise kontserdimuusika austaja. Ja ma ei saa aru ja ei oska ka kaasa mõelda, kui D räägib selle pala tõlgendamise võimalustest. Ja ma ei tea ka mainitavaid saksa filosoofe. Ma õpin sõna idiomaatiline. Saabub M ja jutt läheb mingi tantsija hüppavate rindade peale. Poolel teel Brüsseli biennaali avamisele küsivad neiud mingist autost, et kus asub tapas locas. D läheb selle peale ununenud telefonile järgi ning M kõnnime siis bienaali avapeo poole. See toimub Gare du Midis, mingis endises postisorteerimise hoones. Tänavad on täis urineeritud, mina ütlen, et meeste poolt ja M ütleb, et ära tee sellest sooküsimust. Pidu on täitsa tore, domineerivad flaamid. Muusika on hea. Ainult meestevets töötab ja selle eest tahetakse ka 50 senti. Tshikk minu ees järjekorras ütleb, et talle aitab ja ta läheb tänavale pissile. Seega on nüüd minu ees sellise kauni föönitukaga noormees, kes tahab teada, kas ta peaks soengut muutma ning lubab armulikult ennas Brandoniks kutsuda. Beverly Hillsi Brandoniks. Pissuaarid on kabiinide kõrval, nii et ilma peeniseta inimesed peavad järjekorras seistes meeste pissimist pealt vaatama. See kõik kestab päris pikalt. Siis saabub politsei, sest keegi on hädapidurit või mingit hädanuppu vajutanud. Jälle pakiraamil ning sihtkohaks Anderlechti mingi maja number 123. Läraks tempel käe peal ütleb, et Specimen. (see on mul ka peegelpildis kõhu peal, ma nimelt magasin käe peal). Seekord domineerivad hipid valloonid. Mulle üritatakse selgitada, et kuna vetsud on korras, siis tegelikult on tegemist konservatiivsema peoga, kui see eelmine. J hõikab korraga, et Son of Dave. Oli mingi kaabuga mees, ajas juttu ka. Ma siis täna Agendat sirvides näen, et tegemist on “funky-ass devil musician’iga”. Oleks sellest eile teadnud! Temaga kaasas on mingi kah loovinimene, kes ütleb, et kohtas Horvaatias mingil filmitegemise workshopil viite eestlast ja et nad olid kõik imelikud ja kinnised. Nojah. J ütleb, et ma vist tõesti pean seda pidu vihkama, sest ma ei tunne kedagi ja ei oska normaalselt prantsuse keelt. Lisaks ütleb ta mingi seiga peale, et ma ei ole oma maal, et ma olen läänes ja siin on asjad teistmoodi. Kõik on suht purjus ja mina ei jaksa ennast samasse seisu viia, seega olengi juba taksos ja teel kodu poole. Kell on umbes pool neli.
See kõik oli suht sürr minu jaoks ning ehkki kunstiinimesed (sarnaselt hea briti aktsendiga) on minu jaoks väga atraktiivsed ja tõmbavad mind enda poole, tekitavad nad minus alaväärsuskompleksi ja terava tunde, et ma olen kogemata vale pildi sisse astunud. Eurokraadid-diplomaadid on kuidagi kodusem tõug. Ja seda ma ütlen loomulikult end alaväärsena tundes.
Posted by katjusha 