Ülevaatlikult siis nii: sai jälle Strassus käia, unustage ära oma one-seat, sest ega seda vist ei juhtu.  Seekord oli nauditav kuni kolmapäevani, siis sai jaks otsa. Positiivsetest pooltest võib välja tuua, et rohelise eurorongiga sõites saab restoranvagunis suhelda igasugu inimestega, kellega muidu kunagi rääkima ei satuks. See vist on üldse Strasbourgile iseloomulik, et seal suhtlevad omavahel inimesed, kellel muidu üksteise jaoks huvi või aega või võimalust ei jätku. Lisaks toimus igal õhtul just kojumineku ajal maja peal mingi näituse avamine ning nii sai aperoks alati shampanjat.

Nädalavahetusel sattusin ka 24ks tunniks Pariisi. See aeg möödus katusekorteris veini juues, restodes süües, kohvikutes kohvitades ning disainpoodidest sisse ja välja jalutades. Ma ei ostnud midagi, lihtsalt ilus vaadata ja käperdada. Enamik aega ma küll veetsin metroos, vähemalt mulle tundus nii. Ma tegin ka hilinemisrekordi, nimelt jäin hiljaks napilt alla tunni, umbes 55 minutit. See peaks mõjuma väikse hoitausena, et kui te nõustute muga kuskil tänavanurgal kohtumist kokku leppima. Ja ma olen väga täpne üldiselt. Ma sain ka teada, kes on sharpheads (vrdl skinheads). Nägin ka ühte.

Alicia Keysi kontserdil käisin ka eile. Ma ei saa aru muidugi, kuidas on võimalik niimoodi laulda.

Elu on siis neil päevil mul selline rahulik, päike paistab ja temperatuur on krõbe.