Meestest ma üldiselt ei kirjuta, seda kahel põhjusel: midagi uut mul maailmale vaevalt et öelda oleks (jälle kordub kõik) ning teiseks tuleb ju ikka teatud salapära siin eneseeksponeerimise juures säilitada. Meestest me lihtsalt räägime kogu aeg. Mina rohkem kuulan. Rohkem kui ma viitsin. Ja räägin vähem. Aga minu kolleegsõbrannadega on mehed igapäevane lõunalauateema. Lisaks tööklatsile. Mul on hea meel, et mehed pealt ei juhtu kuulma, nii mõnigi illusioon jääb purunemata. Ma üritan siin küll veenda, et mõned aktiivsemad kohtingutel käijad peaksid tulevaste põlvede tarbeks ja iseenda mälunõtruse päevadeks Brüsseli kohtamisjutud kirja panema, aga nad ei võta vedu ja mul on ka tunne, et tegemist on teiste inimeste liialt isiklike asjadega, et mina seda teha saaks. Aga ma iga päev tunnen, kuidas väärtuslik ja hariv materjal kaduma läheb.

Eile käisime Tricky kontserdil, kontsert meeldis (ehkki mul võttis Tricky ebatavalise esitusviisi ja kehakeelega harjumine ikka mõned laulud aega) ning kontserdi lõpuks olime passiivsest tarbimisest suht kanepiuimased (sest väga avalikult ja väga intensiivselt suitsetati). Tagasi teel luges M ette kõik huvitavad inimesed, keda meil tema kahe nädala pärast toimuval soolaleivapeol võimalus kohata on:

a) a sweaty guy b) a greedy and boring guy c) a walking brain, but totally useless d) a guy who sings scout songs e) two lawyers who only talk about international law  f)  a guy with serious psychological issues f) hairy catholic women … Nimekiri jätkus. Jään põnevusega seda pidu ootama (kui külalised vastavad kirjeldustele, siis võimalik, et kuulete järelkaja). T lubas hoolimata prognoosidest siiski struudli küpsetada ja sellega kohale tulla.