Santa Claus has come to the town

No, miss, don’t worry, I know what I do, no accidents – nii ma siis mootorratta pakiraamile istusin ja selles hullus liikluses ennast ringi lasin vedada. Hiinalinnas templeid imetlemas ja muude vaatamisv22rsuste juures. 6htul juba massid kogunesid, v6ltskuusepuusid pildistama ja t2navatele h2ngima. J6udsin siiski kokkulepitud ajal kohtumispaika ning j6ulu6htus00k toimus meil v2ga odavas ja v2ga heas tururestoranis paljude kohalike namidega (ma vist kutsun neid nyyd lihtsuse huvides nii) ja paari austraallasega, kes toodavad endale ise p2ikeseenergiat ja kelle poeg morgan, ehkki IT-mees, pole mingi nohik, vaid samas ka cool DJ Londonis. V6i nii see uhke ise seletas. P2rast dringil k2isime juba palju peenemas kohas, kus meestevetsus Phili s6nade j2rgi, olid sketshid seksturismi teemadel. Lisaks j6uludele v6itis Vietnam Taid jalgpallifinaalis ehk et ma arvan, et selles 8 miljonist nii paar miljonit olid mootorratastega kesklinna kogunenud. Valged inimesed said sellel 6htul s6pradeks yldiselt nii, et kogunesid tee yletamiseks suuremaks kambaks ja v6tsid k2est kinni. Minul olid 6nneks kohalikud nami tydrukud, kes mind l2bi selle kaose vedasid ja naersid, et v2lismaalased on nagu v2iksed lapsed, kardavad. Aga maailma ylerahvastatus sai minu jaoks nyyd uue t2henduse. Olgu, aeg on tegutseda ja endale uus hotell leida ja homseks plaan tekitada. Sest ma sain aru, et minu neljast n2dalast, mis tundub pikk, siiski k6ikide kohtade kylastamiseks ei piisa. Iluisaid j6ule ka loomulikult.

P.S. Mul l2ks meelest esimeses postituses lisada, et takso telekast tuli nu pagadi multikas.

Miss Saigon

Miss, miss, I would like to talk to you – olen saanud vaevalt 10 minutiks pargis maha istuda, et 6htust sulgpallim2ngu vaadata, kui juba on esimene inglise keele praktiseerimise huviline kohal. Nii me siis praktiseerime. Varsti lisandub veel kolm huvilist naist. Natukese aja p2rast veel yks sulgpalli m2nginud mees oma v2ikse tytrega. V6tavad oma vihikud v2lja ja n2itavad mulle lauseid, et “I would like you to teach me English.” Sisukad vestlused, nagu aimata v6ite. Ja suhteliselt syrrealistlik minu jaoks, kuna ma olen just Euroopa talvest saabunud ja lennukilt maha astunud ning esimeste tänavayletustega hakkama saanud. Taustaks teevad pargis prouad 6htust aeroobikat, k6ikjal plingib Merry Christmas ja p2kapiku mytsidega jalutavad promenaadil. Mina olen muidugi v2ga ilus oma blondide kiharatega: Are they natural? ja samuti noorusliku olemisega. Aga eelk6ige ilus.

Millal algab reis? Kas siis, kui sa ostad lennukipileti? Või siis, kui Lonely Planet on kollasega alla joonitud? Või siis, kui seljakott on pakitud? Või siis, kui postkasti peale on kleebitud sildid: “pas de publicité, svp” ja koduuks selja taga kinni tõmmatud (enne loomulikult kontrollides, et elektripliit oleks välja lülitatud ja et hõõguvad lokitangid stepslisse ei jäänud)? Või siis, kui check-in on tehtud ja ootad kannatamatult, et tabloole ilmuks sõna “boarding”? Või siis, kui lennuk hoovõturajal kiirust arendab? Või siis, kui rattad uuesti maad puudutavad? Või siis, kui passikontroll on läbitud ja esimesse hotelli jõutud? Või siis, kui esimene saabumisjärgne kultuurishokk on üle elatud ja võib juba rahulikult sisse ja välja hingata ning öelda, jah, nüüd ma olen kohale jõudnud?

Minul on hetkel asjad kuhjatud hunnikus seljakoti ümber. Mõned hilbud, mis ma otsustasin viimasel hetkel kaasa võtta, kuivavad radiaatori peal ja ma võin öelda, et minu jaoks on reis juba alanud. Hoovõtt on homme Pariisist, maandumine ülehomme Saigonis. Mis edasi juhtuma hakkab, see selgub asjade käigus. Teile aga ilusaid valgeid jõule!

“Is it Miss Paris, this is Dr Watson speaking” – reedeõhtuse telefonikõne algus. Hea algus uuele Sherlock Holmes’i romaanile.

Õigus ei ole neil, kes arvavad, et ma ei kirjuta seetõttu, et mu elu ei kannata trükimusta.

Reedel kadus mu majast küte ja soe vesi. Ning kohe tuleb välja linnaelaniku äbarlikkus. Ehk kui majaomanik kohe ära ei paranda ja telefoninumber, millele helistada tuleb, ei vasta, siis ongi mõistus otsas. Siiski külmast  skandinaavia riigist pärit idainimesena ma mäletasin vanu trikke, et tuba on võimalik kütta näiteks fööni, elektripliidi ja küünaldega. Kombineeritud küttekehade tulemusel niisiis tõusis toatemperatuur 11 kraadilt 12 kraadile või umbes nii.

Laiskus on võimalus. Sellest ma sain ka aru, et ma olen lihtsalt seetõttu nii võimatult laisk, et mul on see võimalus. Laupäeva hommikul aga oli nii ebameeldivalt külm, et ma ärkasin koos päikesega (mis sellel aastaajal ei ole eriti vara onju) ja käisin poes sisseoste tegemas ja päikesesäras jõuluturul ja pühkisin ukse eest kuivanud lehed kokku ja mis kõik veel. Küttesüsteem on mul ühine kõrvalmajaga, kus elavad peamiselt inimesed nimedega Mahmoud ja Ahmed. Neil ka ei olnud kütet ega sooja vett, aga laupäeva lõunaks ei olnud neist keegi veel tehnikule helistanud. Ma tundsin end seetõttu väga tegusa ja hakkaja inimesena. Selline suhteliselt uudne asi minu tunnetespektris. Korda sai.

Ja nüüd ma olen Strasbourgis järjekordselt. Söön mandariine ja friikartuleid. Räägitakse, et siin on üleilma kuulus jõuluturg, et isegi jaapanlased tulid Tokyost kohale filmima. Seda legendi räägitakse meile igal aastal. Ma olen kolleegide käest küsinud. Turgu pole keegi oma ihusilmaga näinud, sest meil pole võimalust sinna sattuda. Nii et võib sama hästi juhtuda, et see on kellegi väljamõeldis.

Sellist toredat lugu räägiti ka, et Sarkozy olla väga kuri olnud, et ta pidi istuma tooli peal, millel numbriks 2. Et kuidas selline skandaalne ebaõiglus, esimene mees ja peab teisel toolil istuma.

Natuke nurinat teemal, kuidas me käisime Luikede Järve vaatamas

Esiteks oli meist vale eeldada, et Moscow City Ballet on samaväärne Bolshoi teatri balletiga. Kuidagi siiski on nii, et kui panna kõrvuti sõnad vene ja ballett siis tulevad silme ette kristall-lühtrid, kaunid daamid ja maailma tipptase. Ma nüüd ei teagi, et mis osa sellest ebaõnnestunud õhtust kirjutada meie liialt suure ootuste ja mis osa tantsijate taseme ja mis osa sobimatu esinemiskoha ning belglaste üleüldise boheemluse arvele.

Aga, Cirque Royali rõdu ei ole hea koht balleti vaatamiseks. Cirque Royali lava ei ole tõenäoliselt ka hea tantsimiseks (muu hulgas purunes üks suur lambipirn ning eesriie ei sulgunud täies ulatuses). Kõige halvem kogu etenduse juures oli vist lindi pealt mängitav muusika. Ma ei tea, miks me täiesti loomulikuks pidasime, et orkester saadab. Esimene pilt (või kuidas seda kutsutakse) oli tõesti kohe väga niru, ma arvasin, et K saab südameataki. Edasi läks natuke paremaks ning primaballerina oli väga hea. Siiski, K&M lahkusid pärast esimest poolaega. Mul ikka niipalju iseloomu pole. Ja mul on kokkuvõttes hea meel, et ma lõpuni jäin.

Publikust. Publik on rumal. Heatahtlik ja rumal. Mõnikord oli piinlik, mis kohtade peal plaksutati. Kuna rõivistu maksis 50 senti, siis pooled inimesed loomulikult vihmavarje ja jopesid ei raatsinud ära anda ning istusid puhvaikad süles. Vaheajal müüdi jäätist, nii et teisel poolajal siis krõbistati paberitega ja mugiti jäätist. No tõesti, vastik. Kõva häälega rääkimine tundus ka, et ei ole probleemiks.

Selline jutt, sest lihtsalt pettumus oli väga suur. Samas said korraldajad kindlasti väga hea kasumi ning kui ideeks on tutvustada balletti inimestele, kes seda muidu kunagi vaatama ei satuks, siis seda eesmärki Cirque Royal kindlasti täitis.

Aga jah, rohkem stiili paluks, belglased. Lisaks Knokkele.

õigus olla õnnelik

Dalai Lama ütles täna, et igal inimesel on õigus õnnelikule elule. Et kasutagem siis seda õigust. Ja et ambitsioonikus on ka asi, mis muu hulgas hingerahu viib.

Aga ma ei olnud teda kunagi varem rääkimas kuulnud ja mind üllatas, et ta viskas nalja ja naistele komplimente. Ma siiani arvasin, et tema pühadused selliste asjadega ei tegele.