Õigus ei ole neil, kes arvavad, et ma ei kirjuta seetõttu, et mu elu ei kannata trükimusta.

Reedel kadus mu majast küte ja soe vesi. Ning kohe tuleb välja linnaelaniku äbarlikkus. Ehk kui majaomanik kohe ära ei paranda ja telefoninumber, millele helistada tuleb, ei vasta, siis ongi mõistus otsas. Siiski külmast  skandinaavia riigist pärit idainimesena ma mäletasin vanu trikke, et tuba on võimalik kütta näiteks fööni, elektripliidi ja küünaldega. Kombineeritud küttekehade tulemusel niisiis tõusis toatemperatuur 11 kraadilt 12 kraadile või umbes nii.

Laiskus on võimalus. Sellest ma sain ka aru, et ma olen lihtsalt seetõttu nii võimatult laisk, et mul on see võimalus. Laupäeva hommikul aga oli nii ebameeldivalt külm, et ma ärkasin koos päikesega (mis sellel aastaajal ei ole eriti vara onju) ja käisin poes sisseoste tegemas ja päikesesäras jõuluturul ja pühkisin ukse eest kuivanud lehed kokku ja mis kõik veel. Küttesüsteem on mul ühine kõrvalmajaga, kus elavad peamiselt inimesed nimedega Mahmoud ja Ahmed. Neil ka ei olnud kütet ega sooja vett, aga laupäeva lõunaks ei olnud neist keegi veel tehnikule helistanud. Ma tundsin end seetõttu väga tegusa ja hakkaja inimesena. Selline suhteliselt uudne asi minu tunnetespektris. Korda sai.

Ja nüüd ma olen Strasbourgis järjekordselt. Söön mandariine ja friikartuleid. Räägitakse, et siin on üleilma kuulus jõuluturg, et isegi jaapanlased tulid Tokyost kohale filmima. Seda legendi räägitakse meile igal aastal. Ma olen kolleegide käest küsinud. Turgu pole keegi oma ihusilmaga näinud, sest meil pole võimalust sinna sattuda. Nii et võib sama hästi juhtuda, et see on kellegi väljamõeldis.

Sellist toredat lugu räägiti ka, et Sarkozy olla väga kuri olnud, et ta pidi istuma tooli peal, millel numbriks 2. Et kuidas selline skandaalne ebaõiglus, esimene mees ja peab teisel toolil istuma.