Ma hakkasin lugema Derk-Jan Eppinki raamatut “Life of a European mandarin”. Ja ma juba pean äratundmisrõõmuga tsiteerima järgmisi lõike:

“I learnt that in the world of Princess (Commission – k.p.) honesty is not a virtue but a weakness. I discovered that there is a hidden agenda, or even two or three lurking beneath every agenda! Emotion is always dangerous: administrative autism is much more acceptable. Anger is a sign of political shrewdness, providing it is faked. Genuine anger is invariably fatal and is guaranteed to put you on the losing side. Altruism is an unknow concept and there is no such thing as a free lunch. Above all, I realised that hypocrisy is the farther of all victories, while naivety is the mother of all defeats”

Ja väike lõik parlamendist:

“Night-time sessions inside Parliament were often followed by night-time sessions outside Parliament. It is certainly true to say that Copper Bar did very little to promote the family values which were so frequently preached during the parliamentary debates!”

Võimalik, et tuleb lisatsitaate. Sest kuidas nüüd öelda: ma ei oleks ise osanud seda kõike paremini öelda. :=)

põhjas

Ei, reis ei lõppenud Ninh Binhiga. Nigeeria jalgpalluri (inglise nimega Timothy) kaitseks tuleb öelda, et oma shovinistlikul moel oli tal siiski päris hea huumorimeel.

 

Edasi viis teekond Hanoisse. Liiklus nagu arvata võite, on Euroopast tulnu jaoks huvitav. Kõike napikam pääsemine oli kord, kui meie ees sõitev buss ühele mootorratturile otsa sõitis ning siis järsult pidurdas ning meie suur buss enam pidurdada ei suutnud ning paremalt teepervalt mööda sõitis. Aga lihtsalt, nii napikas oli, teised võivad öelda, et mitu sentimeetrit meil kahe bussi vahele jäi. Selliseid väiksemaid peaaegu lehmadega põrkumisi ja rattakummi purunemisi tuli ikka ka ette (Kambodzhas). Aga kõige selle kõrval oli mul hirm ainult kord (motika peal oli veel paar korda) ja seda Hanoisse viivas minibussis. Selgelt oli selle juhi näol tegemist raisatud rallisõitja talendiga. Astusin siis maha Hanoi lõuna bussijaamas ning kohe ma neid nägin, motorbike-mehi, kes igast suunast kätega vehikides minu poole tormasid. Ja omavahel kemplesid a la: mina nägin teda enne. Ma olin ainuke valge inimene seal, nii et arusaadavalt nad kõik haistsid saaki. Nende pettumuseks tuli mulle aga oma eskort vastu.

 

Hanois ma olin kokku päris palju päevi. Peamiselt logelesin niisama, sõin head sööki, istusin Bia Hai (õlu 3000 dongi) nurgapeal ja suhtlesin teiste reisijate või kohalike expatriatedega. Esimesed ööd olin Kr ja A juures, läänejärve kaldal, nii et sain natuke vanalinnast välja ka ikka. Poolkogemata sattusin ka kangaturule ning sellest tulenevalt järjekordse rätsepa juurde. Samuti jõudis Eestist lõpuks kohale K, kellega me siis koos edasi saime reisida. Hanoi puhul väärib märkimist veel, et ma sain kogu aeg petta. Kogu aeg tahtsid kõik sada nahka koorida. A filosoofia oli, et teil on raha, teil on võim ja lihtsalt, ärge makske ja helistage politseisse, kui mingi jama on. Praktikas meil see ikkagi nii hästi välja ei kukkunud. Näiteks sõitsime taksoga etnoloogia muuseumisse, taksomeeter tiksus kolm korda rohkem, kui oleks pidanud. Juht ühtegi sõna inglise keelt ei rääkinud, vaidle siis sellisega. Me siis pistsime talle 100 000 pihku ja ehkki ka see oli rohkem kui asi väärt olnuks. K sai oma uksest välja aga minu uks ei töötanud ning tige pilusilm mind enam välja ei lasknud. Ja kõik minu nipid, et ära sa puutu mind ja ma kohe helistan mundrimeestele, ei mõjunud. Pilusilm vingus, et veel 2 dollarit, veel 2 dollarit ja K otsustas selle lunaraha talle ära maksta ning niimoodi see pantvangidraama siis lõppes. Lisaks ma maksin mingi tuuri bukkimise eest 10% VAT-d juurde, mingid iiri maksunõustajad, keda me kohtasime, naersid hambad kurku, kui seda kuulsid. Aga hotellis, kui meie käest mingit “government tax-i” taheti, siis me juba ei maksnud. Et end natukenegi rehabiliteerida. Aga õudne võitlus käis kogu aeg. Kuni Hanoini ma olin suht hästi hakkama saanud.

 

Lisaks käisime ära ka Halongi lahel ja Sapas. Halongi lahe elutsevat ka merekoletis ning ausalt, öösel see merekoletis rammis meie laeva, ausalt. Teised ärkasid ka selle peale üles. Ehkki meil päeval ilmaga vedas ja päike paistis, siis öösel andis talv end ikka tunda ning põhjamaa inimestena meie ju teadsime, et kange alkohol on külmarohi. Iirlased vaatasid suurte silmadega, kuidas me laevameeste kanistrist endale riisiviina välja kauplesime, nuusutasid seda sogast kraami ja ütlesid vuih ja vuih ja nemad küll sellist asja juua ei saaks ja et üleüldse ei ole nad joodikud, et sellist kraami jooksid. Samal ajal siis neiu maksunõustaja jõi ära pudeli punast Dalati veini (mis ei kõlba juua, ma ütlen) ning härra maksunõustaja jõi ära umbes kuus õlut. Aga nende meelest olime ikkagi meie joodikud oma poole klaasi riisiviinaga. Halongi laht – seda on nii kiidetud ja maailmaimeks tembeldatud, et ehk seetõttu ka erilist muljet ei jätnud. Ilus oli muidugi, aga alati on ilus päikselise ilmaga laevatekil vedeleda.

 

Sapaks me valmistusime hoolega. Sest kõik, kes sealt tagasi tulid, rääkisid, et megakülm ja lumi maas. Lumi ei olnud maas. Samas, kui me jõudsime (meil oli prussakatega lukskupee öörongis) hotelli, siis oli toas ikka nii külm, et suust tuli auru. Oi me kiljusime. Õnneks avastasime, et aken on lahti. Aga hommikusele jalutuskäigule alla orgu me valmistusime ikka nagu polaarekspeditsiooniks. See oli päris naljakas, sest siis kui päike paistma hakkas ja mäes jälle üles tuli ronida, oli nii palav, et vaid lühikeste käistega särgid jäid selga. Sapas elavaid inimesi me kutsusime metsikuteks hõimudeks. Metsikud hõimud olid mustad hmongid ja lillehmongid. Nad olid ilusad ja tillukesed ja naljakad kädistajad. Järgmisel päeval sõitsime Bac Ha turule, teekond oli üle mägede ja kaunis pikk. Giid oli lõbus mees ning rääkis, et läänes on kombeks öelda “no money, no honey”, vietnami linnades öeldakse “no motorbike, no honey”, aga metsikute hõimude seas hoopiski “no buffalo, no honey.” Ja siis ta karjus “oh my Buddha” ka mitu korda.

 

Turistid on üldiselt lollid. Ma olen seda mitu korda vaadanud, tõenäoliselt sellepärast meid petetakse ka. Turistid on teistmoodi ka lollid. Näiteks oli kavas ka ekskursioon lillehmongide külla. Pildistamismaania häirib mind reisimise juures. Midagi ei saa rahulikult vaadata, kõigest tuleb pilti teha. Kõigest. Ja turistid arvavad, et neil on õigus saada igast asjast ka selline pilt, kus teisi turiste peal ei ole. Ehk kui mina midagi imelten, siis tavaliselt mõni teine kaameraga turist vehib kurjalt käega, et kobi eest, ma tahan pildistada. My ass! Lillehmongide külas läksid kaameratega turistid päris pööraseks. Tibud, kanad, kutsikad, sead, hobune – kõigist tuleb pilti teha ja kõike katsuda. Ja kui keegi neid selle peale nokaga lööb, on arusaamatus suur. Lapsed, kohalikud lapsed olid ka üles rivistatud ning jäi mulje, nagu oleks tegemist USA-Venemaa tippkohtumisega, selline oli kaameratega turistide parv nende ümber. See ei ole päris normaalne.

 

Muidu oli kõik tore.

Ninh Binh

Hoi! Ma olen natuke laisk kirjutaja. Siit Ninh Binhist on raporteerida j2rgmist. Siin on talv. Sest ka siin on neli aastaaega ja praegu on talv. Lisaks olen ma kaks p2eva veetnud kaunist maastikku ja kylaelu imetledes, yhel p2eval ise pedaalides ja t2na siis sada ja neliteist kilomeetrit mootorratta pakiraamil.

Menyys oli: Grilled goat’s prick. Me ei tellinud seda.

Ja yks surrealistlikumaid asju. Siin samas hotellis elavad Nigeeriast p2rit jalgpallurid, kes m2ngivad enamv2hem Ninh Binh United meeskonnas. Ja Timothy niisiis, r22kis, kuidas ma peaks jeesuse ikka oma sydamesse v6tma ning kuidas jumal on maailma loonud selliseks, et naine peab mehele alluma. Ja mina olen 6igelt teelt kaldunud juhul kui ma oma elu selle j2rgi ei ela. See on j2lle n2ide sellest, miks piibel v6ibolla ei ole k6ige targem raamat, eriti juhul kui mitte just k6ige targemad inimesed seda t6lgendavad.

hue

Et siin ma nyyd olen ja taevas on nagu valge uduvatt ja hello, motorbike, very cheap, hello – mehed on siin k6ige h2irivamad yldse. ja t2na on mul esimest korda vanniga tuba  (ning ka suhteliselt h2sti funktsioneeriv internet) ning jah, l6puks ometi kavatsen raamatud lugeda ja vannis lesida. Homme on programm alates kaheksast ning oobussiga p2rast seda l2hen Ninh Binhi. Vaikust ja rahu nautima. Loodetavasti.

hoi an

See on ka l2bitud peatykk. Hoi Anis oli palju 6nne, peamiselt seet6ttu, et r2tsepad on seal vilkad ning tyypilise seljakotir2ndurina lasin endale 6mmelda kaks kleiti, pyksid ja jaki. Vanusega vist on seotud, sest kui hinnata selle j2rgi kui roosa ja l2ikiv yks kleit on, siis on mul vanust v2hemalt sada ja kakskymmend.

Leiuna rippus Korea ja Panama k6rval t2naval ka latern, kuhu oli kirjutatud, just-just, Estonia. Meeleheaks pean ytlema, et kuskil ma Leedu ega L2ti laternaid ei tuvastanud. Ega ka Venemaa v6i Soome omasid.

Hommikul sain kohe tuttavaks v2ga meeleolukate australians turned into newzealanders. Nimelt nende maatykki tabas aastaid ja aastaid p6ud ja kogu aeg oli 40 kraadi ja nii nad l6unasaarele kolisidki. Nendega + briti surfaritega (yhel oli yks jalg 10 jalga ja teine 10,5 jalga – saate aru? mina ei saa, v6ibolla neid jalanumbreid ikka ei m66deta jalgades).

J2rgmisel hommikul oli mul j2rjekordne kella kaheksane hommikus66gideit. Ja turulk2ik, kusjuures ma sain Vietnami salvi. Ja vietnamlased teadsid ka, et see oli kuum ekspordiartikkel heal sovjetiajal. Vietnami isa ytles horosho horosho, aga rohkem talle venekeele 6pingutest meelde ei tulnud.

Ohtul sattusin yhe uue restorani avamisele (secret garden – soovitan) ning sain piiluda restoraniomanike ja gurmaanide maailma. Ma pean siinkohal soovitama ka River Lounge’i, kus on oma pagarit00koda, nii et v2rsked croissantid ja pasta on iga p2ev. Ja itaalia kohv. Vist kyll ainuke koht. No vot. Restoraniomanikud yldistatult on valged mehed oma tai v6i vietnami naistega. Hispaania h2rra, kelle resto avamine see oli, tavatses olla jurist Hispaanias. Aga siis sai tal sellest Euroopa elust k6rini ning hopp, Vietnami ta s6itis. Ja pidi ulatuslikku uurmistood tegema, et kuhu siis end sisse seada, kuid umbes kolmandal p2eval sattus Hoi Ani ja sinna ta j2i. S6itis rattaga ning kumm l2ks katki, l2ks parandustookoda otsima ja sattus oma tulevase restorani ja kohaliku partneri peale. Nyyd tahab ta, et tema lapsed, keda tal veel ei ole, Vietnamis hariduse saaksid ja ise tahab ta ka Vietnami maetud saada. Aga ausalt, resto on super, nii et paluks kylastada.

Hoi Anis juhtus veel selline lugu ka, et kui ma hoogsalt ranna poole v2ntasin, siis hyppas putkast v2lja mees ja puhus vilet ka k2sutas mind ratta seljast maha ning pidin panema tasulisse parklasse. Selle peale kohe kaks prantsuse skinni (noh, lihtsalt kiilakat) hyppasid ligi ja karjusid, et see on maffia ja korruptsioon ja kahepere2ri ja kysisid kaastundlikult, et kas ma j6udsin alles eile vietnami.

sukeldujad nha trangis

AJ istus trepiotsa peal ja pajatas. Jah, tulebki oelda AJ ehk ei dzei. “You see, I have a problem with weed. I need it. But here in Vietnam, they always screw me and give  me this bag of vietnamese tea. Definately nice drink, if you pour water on it and drink it, but smokingwise, not so good.” AJ, kui ta poleks seal lihast ja luust istunud, siis ma oleks arvanud, et tegemist on filmikarakteriga.

Sukeldujate l2butrikk oli veel selline, et sukeldumismask tuli p2he panna ja siis hingamistoru otsas oli ilma p6hjata pudel, mille kaudu inimestele 6lut sisse valati. Otse huulikust sai juua. Ma ise ei proovinud.

Ilmastikuolud olid kehvad, nii et minu sukeldumisdebyyt j2i 2ra. Aga sukeldujate n2ol oli seal Nha Trangis p2ris arvestatav expatriatede kommuun olemas.

Nad r22kisid veel et p2evasel ajal v6ib mootorratta tuli p6leda ainult VIPidel, mitte tavalistel inimestel. Ja et sellep2rast inimesed v6imlevad hommikul kell 6 pargis, et partei k2sib. Kuulujutud. Aga yhes internetikohvikus oli bbc lehekylg kyll blokeeritud.

Nha Trangis maal vanaema juures

“Kohtume siis hommikusoogil kell 7h30″ kirjutas Han mulle. Mul 6nnestus kohtumisaeg siiski 8h00 peale lykata. Mida ma aga ei teadnud, oli see, et ma ei kohtu mitte ainult Hani, vaid ka tema 15 pereliikmega. Mina istusin laste lauas ja minult kysiti, et kas ma olen 17 aastane. Sain suureks vanaema lemmikuks, peamiselt sellep2rast, et ma olen nii ilus. Ma juba hakkasin unustama, aga 6nneks tuletati meelde j2lle. Vanaema n6udis, et me l2heksime talle maale kylla. Nii et hommikusoogilt s6itsime siis otse maale vanaema juurde. Maja oli suur ja inimesi palju. Paar tundi osalesin soogitegemises ja siis soomises ja k6iksugu eksootiliste viljade proovimisel. Ma arvasin, et mind ei saa enam viljadega yllatada, aga saab. 6nneks tuleb v2lja, vietnamlased on m6istlikud inimesed, p2rast soomist keeras kogu pere end magama ja minagi sain paar tundi v6rkkiiges pikutada. P2rast seda tehti mulle korralik linnatuur ja pagodade imetlemine. Ning kuna onu l2ks oma tydrukus6pra pulma ss6idutama, aga mind veel k2est ei lasta, siis hetkel istun rattalaenutuses ja ootan, et Han oma s6pradega siia j6uaks.

 

Eile kuulsin midagi, mis tegi minu sydame soojaks. Yks siinne sukelduja kanadalane Gabriel, ytles 6lut avades “terviseks”. Et olla Kambodzhas kahe eestlasega kunagi jooma sattunud.

 

Kui teid huvitavad Nha Trangi rendihinnad, siis p2ris kobeda korteri heas asukohas saab 180 dollariga kuus. Samas, kui sa tootad inimeste baarimeelitaja tibina, teenid sa 6htu pealt 6-10 dollarit. Kohtasin yhte soome tshikki eile, kes on ka in between the jobs ja pidi j6ulude ajal tagasi minema, kuid siis taipas 6igel hetkel, et Soomes on ju pakane, samas, kui siin vaid vihmasajud ja j2i. Muideks, ilmavana ptyi-ptyi, hetkel soosib mind. Nimelt olla siin kaks n2dalat j2rjest sadanud ja sadas ka eile 6htul, kui ma saabusin, kuid t2na, etskae, j2i vihm j2rgi. Ma loodan, et see trend j2tkub.

mui ne

Jah, mu s6brad, I report from Mui Ne. Kuna minu telefon ei v6imalda videode tegemist, siis videoklippi ei saa ma lisada. (nagu m6istate n2gin CNNi yle aegade ja seal tuli I report reklaam).

 

Mida teile siis siit Mui Nest reporterina edastada. Sain kokku oma facebooki  “s6braga” mr Binhiga, kes on suur mr Beani austaja. N2gin valgeid liivadyyne ja punaseid liivadyyne ja kelgutasin seal pepulauaga alla ja n2gin ojakesi ja merd ja kalasadamat ja kalaturgu ja sadu koonusmytse ja s6in parima l6unasoogi, mille mr Binh valmistas ja p2rast seda kiikusin tunnikese v6rkkiiges ja nii oligi. Lisaks on nad siin ehitanud t2iesti imelise maantee, umbes kolm aastat tagasi, suur ja lai tee ning autosid praktiliselt ei ole, ise motikad ei ole v2ga palju, nii et meie siis seal kihutasime ja tee oli vaba.

 

Ja homme on mul esimene p2ev nyyd viie p2eva jooksul kui ma ei pea kas kell 4 v6i 5 v6i 6 yles 2rkama. Oo 6ndsust!

Uus aasta on ju juba k2tte j6udnud, vana-aasta 6htuks j6udsin ringiga tagasi Saigoni, kohtusin oma vanade ja uute s6pradega ning oobisin yhe vietnamlase juures n-o kodumajutuses.

 

Aga enne seda l2bisin Mekong Delta (ja kui teil on v6imalus kiirpaat v6tta, siis teadke, sellel on oma p6hjus, et lisaks tavalisele paadile on olemas ka kiirpaat Kambodzhasse j6udmiseks. L2bisin jooksusammul ka Cambodia peamised turismimagnetid, t6esti jooksusammul ja sellest on kahju, et natuke rohkem aega ei ole. Cambodia v6lus mindki, nii nagu ta seda teeb enamike inimestega, kes sinna satuvad. Phnom Pehn ja Siem Reap (Angkor Wat) olid niisiis kiirkorras programmis. Ma arvan, et iga kord, kui ma nyyd n2en m6ne kambodzha lapse n2gu k6lab mul k6rvus “one dollar, buy, only one dollar”. Parim tehnika oli tshikil, kes kysis, “but if I tell you the capital and prime minister of England, will you buy then?” Eelmises elus olin vist m2gikits, sellise n6tkuses ronisin mooda templitreppe ma. Kui Saigonis turistid ei dikteeri linnapilti, siis Kambodzhas olid turistid turistipiirkonnas ikkagi m22ravaks. Lisaks maamiinidest jalututele-k2tetutele ning metsikutele t2navalastele, kes kyll n2evad v2ga armsad v2lja, kuid on sellest hoolimata pisut metsikud.

 

Ja kuna minu planeerimatus on parandamatu, siis lennupiletid olid selleks ajaks v2lja myydud, kui mina m6tlesin, et 2kki lendaks, nyyd, kohe. Asenduseks sain 12tunnise (tegelikult 14 tundi) bussis6idu tagasi Saigoni. Oo jaa, kuna ma sain yhelt kaasr2ndurilt kingituseks hiina stressikuulid, siis v6ite arvata, et ma talusin bussis6itu stoilise rahuga. Minu k6rval istus yks kambodzha noormees, kes l2ks suurlinna aastat vahetama ja r22kis, et ta teab kyll seda Euroopa kultuuri, et mehed ja naised elavad koos enne abiellumist. Ametiks oli tal ATMide insener. Mul on l2bitud (passiivselt) ka k6ikv6imalikud karaokelindid, mida bussides m2ngitakse. Viimane, mida ma n2gin oli vist karaoke vol 37. Seda peab ytlema, et ka siin on staaridel kohustus blond olla.

 

Yldiselt on nii, et ma ootan pikisilmi juhukohtumist eestlastega. Seda ei ole veel senini juhtunud, aga igas sadamas pidavat omegi ju yks eestlane olema. V6ib-olla mina olengi see yks?

 

Nyydseks olen j6udnud Mui Nesse ja p2ikseloojangul ujumas k2inud ja igasugu v2ga sheffe venelasi n2inud. Siin on palju venelasi, Mui Nes, eelnevalt nad mulle eriti ei ole silma hakanud. S nov6m godom!

 

No ja homme, homme l2hen h2rra Binhi pakiraamil ymbrust avastama. Ja ylehomme edasi Nha Trangi (v6i selline see plaan on). Aga siis ma hakkan t6esti plaanima, sest mingid otsad v6iks ikka 6hutranspordiga teha, ehkki need magamisbussid on t2itsa talutavad.