Ei, reis ei lõppenud Ninh Binhiga. Nigeeria jalgpalluri (inglise nimega Timothy) kaitseks tuleb öelda, et oma shovinistlikul moel oli tal siiski päris hea huumorimeel.
Edasi viis teekond Hanoisse. Liiklus nagu arvata võite, on Euroopast tulnu jaoks huvitav. Kõike napikam pääsemine oli kord, kui meie ees sõitev buss ühele mootorratturile otsa sõitis ning siis järsult pidurdas ning meie suur buss enam pidurdada ei suutnud ning paremalt teepervalt mööda sõitis. Aga lihtsalt, nii napikas oli, teised võivad öelda, et mitu sentimeetrit meil kahe bussi vahele jäi. Selliseid väiksemaid peaaegu lehmadega põrkumisi ja rattakummi purunemisi tuli ikka ka ette (Kambodzhas). Aga kõige selle kõrval oli mul hirm ainult kord (motika peal oli veel paar korda) ja seda Hanoisse viivas minibussis. Selgelt oli selle juhi näol tegemist raisatud rallisõitja talendiga. Astusin siis maha Hanoi lõuna bussijaamas ning kohe ma neid nägin, motorbike-mehi, kes igast suunast kätega vehikides minu poole tormasid. Ja omavahel kemplesid a la: mina nägin teda enne. Ma olin ainuke valge inimene seal, nii et arusaadavalt nad kõik haistsid saaki. Nende pettumuseks tuli mulle aga oma eskort vastu.
Hanois ma olin kokku päris palju päevi. Peamiselt logelesin niisama, sõin head sööki, istusin Bia Hai (õlu 3000 dongi) nurgapeal ja suhtlesin teiste reisijate või kohalike expatriatedega. Esimesed ööd olin Kr ja A juures, läänejärve kaldal, nii et sain natuke vanalinnast välja ka ikka. Poolkogemata sattusin ka kangaturule ning sellest tulenevalt järjekordse rätsepa juurde. Samuti jõudis Eestist lõpuks kohale K, kellega me siis koos edasi saime reisida. Hanoi puhul väärib märkimist veel, et ma sain kogu aeg petta. Kogu aeg tahtsid kõik sada nahka koorida. A filosoofia oli, et teil on raha, teil on võim ja lihtsalt, ärge makske ja helistage politseisse, kui mingi jama on. Praktikas meil see ikkagi nii hästi välja ei kukkunud. Näiteks sõitsime taksoga etnoloogia muuseumisse, taksomeeter tiksus kolm korda rohkem, kui oleks pidanud. Juht ühtegi sõna inglise keelt ei rääkinud, vaidle siis sellisega. Me siis pistsime talle 100 000 pihku ja ehkki ka see oli rohkem kui asi väärt olnuks. K sai oma uksest välja aga minu uks ei töötanud ning tige pilusilm mind enam välja ei lasknud. Ja kõik minu nipid, et ära sa puutu mind ja ma kohe helistan mundrimeestele, ei mõjunud. Pilusilm vingus, et veel 2 dollarit, veel 2 dollarit ja K otsustas selle lunaraha talle ära maksta ning niimoodi see pantvangidraama siis lõppes. Lisaks ma maksin mingi tuuri bukkimise eest 10% VAT-d juurde, mingid iiri maksunõustajad, keda me kohtasime, naersid hambad kurku, kui seda kuulsid. Aga hotellis, kui meie käest mingit “government tax-i” taheti, siis me juba ei maksnud. Et end natukenegi rehabiliteerida. Aga õudne võitlus käis kogu aeg. Kuni Hanoini ma olin suht hästi hakkama saanud.
Lisaks käisime ära ka Halongi lahel ja Sapas. Halongi lahe elutsevat ka merekoletis ning ausalt, öösel see merekoletis rammis meie laeva, ausalt.

Teised ärkasid ka selle peale üles. Ehkki meil päeval ilmaga vedas ja päike paistis, siis öösel andis talv end ikka tunda ning põhjamaa inimestena meie ju teadsime, et kange alkohol on külmarohi. Iirlased vaatasid suurte silmadega, kuidas me laevameeste kanistrist endale riisiviina välja kauplesime, nuusutasid seda sogast kraami ja ütlesid vuih ja vuih ja nemad küll sellist asja juua ei saaks ja et üleüldse ei ole nad joodikud, et sellist kraami jooksid. Samal ajal siis neiu maksunõustaja jõi ära pudeli punast Dalati veini (mis ei kõlba juua, ma ütlen) ning härra maksunõustaja jõi ära umbes kuus õlut. Aga nende meelest olime ikkagi meie joodikud oma poole klaasi riisiviinaga. Halongi laht – seda on nii kiidetud ja maailmaimeks tembeldatud, et ehk seetõttu ka erilist muljet ei jätnud. Ilus oli muidugi, aga alati on ilus päikselise ilmaga laevatekil vedeleda.
Sapaks me valmistusime hoolega. Sest kõik, kes sealt tagasi tulid, rääkisid, et megakülm ja lumi maas. Lumi ei olnud maas. Samas, kui me jõudsime (meil oli prussakatega lukskupee öörongis) hotelli, siis oli toas ikka nii külm, et suust tuli auru. Oi me kiljusime. Õnneks avastasime, et aken on lahti. Aga hommikusele jalutuskäigule alla orgu me valmistusime ikka nagu polaarekspeditsiooniks. See oli päris naljakas, sest siis kui päike paistma hakkas ja mäes jälle üles tuli ronida, oli nii palav, et vaid lühikeste käistega särgid jäid selga. Sapas elavaid inimesi me kutsusime metsikuteks hõimudeks. Metsikud hõimud olid mustad hmongid ja lillehmongid. Nad olid ilusad ja tillukesed ja naljakad kädistajad. Järgmisel päeval sõitsime Bac Ha turule, teekond oli üle mägede ja kaunis pikk. Giid oli lõbus mees ning rääkis, et läänes on kombeks öelda “no money, no honey”, vietnami linnades öeldakse “no motorbike, no honey”, aga metsikute hõimude seas hoopiski “no buffalo, no honey.” Ja siis ta karjus “oh my Buddha” ka mitu korda.
Turistid on üldiselt lollid. Ma olen seda mitu korda vaadanud, tõenäoliselt sellepärast meid petetakse ka. Turistid on teistmoodi ka lollid. Näiteks oli kavas ka ekskursioon lillehmongide külla. Pildistamismaania häirib mind reisimise juures. Midagi ei saa rahulikult vaadata, kõigest tuleb pilti teha. Kõigest. Ja turistid arvavad, et neil on õigus saada igast asjast ka selline pilt, kus teisi turiste peal ei ole. Ehk kui mina midagi imelten, siis tavaliselt mõni teine kaameraga turist vehib kurjalt käega, et kobi eest, ma tahan pildistada. My ass! Lillehmongide külas läksid kaameratega turistid päris pööraseks. Tibud, kanad, kutsikad, sead, hobune – kõigist tuleb pilti teha ja kõike katsuda. Ja kui keegi neid selle peale nokaga lööb, on arusaamatus suur. Lapsed, kohalikud lapsed olid ka üles rivistatud ning jäi mulje, nagu oleks tegemist USA-Venemaa tippkohtumisega, selline oli kaameratega turistide parv nende ümber. See ei ole päris normaalne.
Muidu oli kõik tore.