Incredible India (parem hilja kui mitte kunagi)

Kõik sai alguse ideest minna päikest otsima. Seda detsembrikuus Keralas jagus. Kohati oli nii kuum, et isegi kohalikud võtsid päkesevarjud kasutusele (tegelikult olid need küll musta värvi vihmavarjud).

Kuna kohver jõudis kohale mõnepäevase hilinemisega ning kohalik kaubandusvõrk suurt peale saride midagi ei pakkunud, tuli läbi ajada väga minimalistlikult. Ääretult lihtne on elada, kui ei pea otsustama, mida selga panna, sest üks komplekt riideid vaid ongi. Kuigi endal oli Aasta Räpakolli tunne, on valge inimene kõigest hoolimata au sees. Nii viisakat teenindust ja sõbralikku huvi vist ei olegi kuskil mujal kohanud. Kõige eredamaks näiteks on küsimus: “May I serve you breakfast, ma´am?”. Ma´am või sir käis üldselt igasse lausesse. Kolonialistide ümmardamist ei ole veel unustatud. Lisaks oli neil suur huvi teada saada kaugete külaliste nime ja asukohariiki. “Your name?”, “Your country?” oli kõige tavalisem pick-up-line. Üllataval kombel isegi teati Eestit, Baltikumi kaunitarid pidavat seal massaazis käima.  

Esimeseks muljeks ja suhteliselt karmiks oli nende arusaam prügikäitlusest. Kogu prügi visatakse lihtsalt jõkke või tänavale. Tee ääres vedelevat prahti aeg-ajalt põletati, aga jões hulpiv sodi pidi ise minema ujuma. Loomi ja linde tapeti tänaval kõigi slime all ja seal see kärbestega kaetud liha siis vedeles mõnda aega, enne kui sellest midagi maitsvat valmistati. Toit oli seal tõesti ülihea.

Vastukaaluks kaosele tänavapildis (nii arhitektuuris kui liikluses) pakkusid silmailu kaunid naisolevused värvilistes sarides. Nende ehted, mõningased näomaalingud ja juuksed olid imetabased. Pidevalt naeratavad ja lehvitavad lapsed olid samuti ülinunnud. Mul õnnestus kohalikelt koolipoistelt isegi kommi saada. Tuletan meelde, et kompvek ei ole seal mingi igapäevane asi ning selle saamist tuleb käsitleda kui erilist austusavaldust.

Tähelepanu äratas ka nende komme kaht järjekorda moodustada – üks meestele ja teine naistele. Kuna naiste koht on ikkagi valdavalt kodus, siis oli ka nende järjekord alati tunduvalt lühem. Mulle see meeldis. Lisaks oskavad nad väga võluvalt pead raputada. Asja tegi komplitseerituks see, et pead raputatakse jaatuse, mitte eituse korral. Ja see ei ole niisama pearaputus, vaid nende kael on nagu vedru ja pea tilbendab seal otsas lihtsalt, ülejäänud keha on paigal. Proovisime, mis me proovisime, meil see välja ei tulnud.

Lisaks, kuigi rahvastik on suhteliselt võrdselt jaotatud hindudeks, kristalasteks ja moslemiteks, on nende oskus rahulikult koos eksisteerida kiiduväärt. See siiski tähendab seda, et iga teine päev on kellelegi püha ning mõningaid toiminguid teostada ei ole võimalik (näiteks lennujaama oma kohvrile järele minna). Saime olla tunnistajateks Ramadani lõpupidustustele, templisse riitusele marssivatele elevantidele ning jõulukuuse ehtimisele.

Juba Keralas olles on kohustuslik käia tagavetel ning lasta end sõidutada paatmajaga. Variante on miljoneid – paaritunnine lõbusõit, päikeseloojangu tuur, linnuvaatlus retk, 24-tunnine või lausa mitmepäevane paatlemine. Paate on igas suuruses ja  erineva luksusastmega. Ööpäevase tripi meeskonna moodustasid kapten, kokk ja koristaja. Ülim tsill on lihtsalt tugitoolis vedeleda, vaadata mööduvaid paate, teha viisaastakuplaane ning sirutada end vaid söögilauda siirdumiseks. Õhtu saabudes võib korraldada kodukootud disko India muusikaga ning nautida kohalikku veini, mis on toodetud osariigis, kus valitseb kuiv seadus.

Üldiselt mulle loodus meeldib, aga mitte siis kui see ilmutab ennast hiiglasliku ämbliku vormis. Ma ei ole foobik kusjuures. Niisiis, ühel õhtul enne magama heitmist kohtusin vannitoas tegelasega, kelle jalad olid pikad ja paksud. Kui kohale kutsutud room service elukat laiaks litsus, siis see lausa ragises. Küsimusele, kas tegu oli mürgise isendiga, vastata ei osatud, küll aga mainiti, et see oli neil ainus eksemplarJ See meid ei lohutanud eiriti, tsekkisime hotellist end öö hakul välja ja sõitsime tagasi linna. Hea on olla jõukas beib. Vähe kohalikud ei naernud me üle.   

Lõpetuseks mainiksin, et nende liiklusvahendud pärinevad just kui ulmefilmist. Uskumatult kuulid on veoautod, sellised värvilised ja eriti räige signaaliga. Tuktukid ehk rikshad ehk ferrarid on ka lahedad. Mõned on rohkem ülestuunitud kui teised, aga juhid on kui ühe vitsaga löödud. Kõik nad tahavad igal võimalikul juhul mõnest poest läbi põigata või siis jagavad niisama oma telefoninumbreid.  

elu nagu filmis

Minu elu on nagu filmis. Sinu elu on nagu filmis. Ja ka tema elu on nagu filmis. Mõnikord on sellest lihtsalt raske aru saada, sest sa ei ole seda filmi, mis sinu elust räägib, lihtsalt näinud.

Elu nagu filmis – kõlab ju positiivselt? Niikaua kui sina mängid seiklusfilmi sangari rolli või bollywoodi õnneliku lõpuga armastusloos pruudi rolli. Õudusfilmis või trilleris tagaaetava ossa ei tahaks nagu sattuda. Olgu parem elu argipäevane ja mitte nagu filmis.

Laupäeval käisime Brugges (Mari-Liisi ja Kadri soovil on nende nimed nüüd siin ära toodud, lisaks oli meie kambas ka endine chica Alicantina) ning mis selgus? Pidevalt oli kõik nagu filmis. Kellatorn nagu filmis. Kirikud nagu filmis. Ja ka kanalid nagu filmis. George’i ainult ei näinud (võib-olla ta viibis parasjagu uue nespresso reklaami võtetel). Huvitav selle juures oli asjaolu, et sellest, et kõik on nagu filmis said aru ainult need, kes on näinud filmi Palgamõrvarid Brugges, mina ja Kr seda näinud ei olnud ning seetõttu jäi glamuuri tajumine natuke kaugeks.

Valentinipäev

Aega võttis, kuid siin on kaks pilti meenutuseks valentinipäevast, kui me käisime alguses suure punase ja narmendava südamega linna peal jalutamas ning pärast varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses.  Pildil on küll inimesed Somaaliast, kuid kohtasime ka endise NSVLi elanikke ning neil läks pribaltika tüdrukute (ehk meie) nägemisest ja paari venekeelse sõna vahetamisest silm ikka rõõmust märjaks. Sest tahate või mitte, meie olemegi nashi.

Emale ja Hassanile

Pärast tööd kontoris aja parajaks tegemine on üks ohtlik tegevus. Ma ei teagi, kuidas nüüd juhtus, et selle asemel, et amazoni lehekülje pealt lihtsalt vaadata, mis raamatud on olemas, mõned neist minu ostukorvi lipsasid.

Jumal ei ole eriti inimestest huvitatud – Smeds

Kristian Smedsi “Mental Finland” on nüüd vaadatud ja selle põhjal võin öelda, et “I have a masterplan. Let’s shoot them all”; “Oh, what is this, the table is moving? Oh, it’s moving back. Oh, it stopped moving when I was talking in Swedish. Maybe it’s an IKEA table.”, “Ema, räägi neile miks mu vasakul jalal ainult kaks varvast on.” ja nälgivale eestlasele näidates “We survived Lenin. We survived Stalin. But this Barroso is f….g killing us”.

Head vaatamist!

Ilus värviline oli ja kella ma ei vaadanud, et millal läbi saab. Ja kunagi ei ole ju hilja profitantsijaks hakata?

et kõik ausalt ära rääkida …

Seda ei juhti eriti tihti, et täie mõnuga turumuttide moodi kuulujutte saab jahvatada. Täna oli selline haruldane päev. M tormas kontorisse ja ütles, et PHSi pole mõtet minna, sest seal oli pangas mingi jama ja väljapääs on piiratud. Seda meil ju oligi ainult vaja teada, et kohe uudistama tormata. Detektiivid igatahes olid juba töös. Lisaks frankofoonsed härrad, kes hõikusid, et minu raha ju oli ka seal pangas ja et minu raha on varastatud. Ise pilgutasid samal ajal kelmikalt silma ning siis jätkasid näitemänguga. Käisime kiirel kohvil ja olime väga õhevil, et lõpuks ometi juhtus midagi huvitavat. Kui me uuesti alla jõudsime, oli ala juba lindiga piiratud ning lisaks detektiividele päris hea arv politsenikke kohale jõudnud (neil võtab see ju aega, kuna ASP kuulub juba teise kommuuni alla kui PHS ning seega on alati ju vaja vastutusala kindlaks teha – või nee me omadest kogemustest teame). Tegime pilti, kuid juba turvad tormasid kohale, et tegemist on siiski kuriteopaigaga ja palun kustutage fotod. Samal ajal tulid pressiuksest mingite hiilgeobjektiividega mehed, kes tegid paar kiiret sarivõtet ning varjusid pressiukse taha enne kui turva nad kätte sai. Lätlane M oli Läti raadio otse-eetris ning igatahes meile ta ütles, et ta olla edastanud, et pangaröövli võimalik rahvus on eestlane. See oli päris naljakas ning neil on sellest hoolimata kuus varvast, onju.

Jutud, mis levisid, olid järgmised. Jaa-jaa, relvaga, relvaga röövis. Habe oli ees. Võimalik, et ta on veel parlamendis. Ei, räägiti et ta siiski jooksis mööda tänavat minema. Samas leiti parlamendist tema mantel ja parukas. Tegemist oli mängurelvaga. Kassiir võeti pantvangi. Tegemist oli läikiva esemega. Äkki on tal kaasosaline. Kuidas ta sisse sai? Kas meie turvateenistus nüüd vallandatakse? Oligi juba aeg, et midagi sellist juhtuks. Aga täna oli ju palgapäev! Eks ta ikka töötaja bäääädzhiga tuli sisse. MEPe ei kontrolli ju keegi. Meie võiksime ka iga kord 10kg trotüüli sisse tuua. Ja mõtle, just minu pangakontoris, ma just olin seal ja võtsin raha välja mõnda aega tagasi! Jne, jne…

Põhiliselt käis üks suur irvitamine muidugi. Meie poolt. Siis kui avastasime, et parklast autosid välja ei lasta ja meil on ju vaja saatkonda minna Tõnis Mägi imetlema, siis nii naljakas ei olnud. Ühistransport õnneks toimis ning õhtu jätkuks kuulsime ka Koidu ja Looja, hoia Maarjamaad ära.

Aga kuulujuttude levitamises osalemine oli päris naudingut pakkuv. Eks siis vaatame, mis sellest loost saab. Viimasel ajal on parlamendis siiski põnev, küll kukub lagi sisse, küll vehitakse läikiva esemega ringi.