elu nagu filmis

Minu elu on nagu filmis. Sinu elu on nagu filmis. Ja ka tema elu on nagu filmis. Mõnikord on sellest lihtsalt raske aru saada, sest sa ei ole seda filmi, mis sinu elust räägib, lihtsalt näinud.

Elu nagu filmis – kõlab ju positiivselt? Niikaua kui sina mängid seiklusfilmi sangari rolli või bollywoodi õnneliku lõpuga armastusloos pruudi rolli. Õudusfilmis või trilleris tagaaetava ossa ei tahaks nagu sattuda. Olgu parem elu argipäevane ja mitte nagu filmis.

Laupäeval käisime Brugges (Mari-Liisi ja Kadri soovil on nende nimed nüüd siin ära toodud, lisaks oli meie kambas ka endine chica Alicantina) ning mis selgus? Pidevalt oli kõik nagu filmis. Kellatorn nagu filmis. Kirikud nagu filmis. Ja ka kanalid nagu filmis. George’i ainult ei näinud (võib-olla ta viibis parasjagu uue nespresso reklaami võtetel). Huvitav selle juures oli asjaolu, et sellest, et kõik on nagu filmis said aru ainult need, kes on näinud filmi Palgamõrvarid Brugges, mina ja Kr seda näinud ei olnud ning seetõttu jäi glamuuri tajumine natuke kaugeks.

Valentinipäev

Aega võttis, kuid siin on kaks pilti meenutuseks valentinipäevast, kui me käisime alguses suure punase ja narmendava südamega linna peal jalutamas ning pärast varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses.  Pildil on küll inimesed Somaaliast, kuid kohtasime ka endise NSVLi elanikke ning neil läks pribaltika tüdrukute (ehk meie) nägemisest ja paari venekeelse sõna vahetamisest silm ikka rõõmust märjaks. Sest tahate või mitte, meie olemegi nashi.

Emale ja Hassanile