issanda loomaaed on kirju

Olen reaalsuses tagasi (Brasiilia reisist veidi aja pärast) ja nüüd siis lühikokkuvõte värvikamatest sündmustest, mis töönädala jooksul aset leidsid.

Avalöögina toimus uustulnukate ja pensionileminejate auks korraldatud vastuvõtt. Saal oli paksult penskareid või nende sõpru täis ning käputäis uustulnukaid oli ilmselges hämmingus. Pärast viiendat korda ei ole enam väga naljakas, kui suvalised vanurid patsutavad õlale ja soovivad head pensionipõlve. Esialgu tundus suht vaimukas, aga siis tekkis hirm. 30 aasta pärast ei tahaks olla eurokraat, koos sina juurde kuuluva kuiva huumori ja elukauge suhtumisega. Šampust ja snäkke oli muidugi piisavalt, seega pole halba ilma heata.

Teiseks sündmuseks oli koolitus, kus õpetati mind-mappima. Nagu lasteaias sai värvipliiatsitega sirgeldada. Ülesandeks oli kujutada enda minevikku, olevikku ja tulevikku. Minu tulevikuvisoonist millalgi katsetada backpackeri elu pinginaaber aru ei saanud. Mühatas vaid, et sul on ju raha, milleks selline low buget lollus. Minu argument võimalusest kohata erineva tausta ja kirju-mirju mõttemaailmaga inimesi, teda ei veennud.

un petit coucou de Strasbourg

Strasbourg on siis sellel korral ametlikult Stressburgiks ümber nimetatud. Kuhjad ei vähene. Ametnikud ohivad. Ja Eesti lugeja aitäh ei ütle.  Bürokraatiamasin käib oma tempoga.

Räägitakse, et Luksembourgis on jõulud ja lumi maas. Räägitakse, et Brüsselis on ka burgaa. Räägitakse, et Stressburgis ollakse väsinud. Seda räägivad inimesed Facebookis. Päris elus istume ju oma eraldatud kongides ja eriti ei räägi, ainult ehk sellest, kas muudatusettepanek 27 võeti vastu või mitte.

Mina söön porgandit ja redist ja nende vahele shokolaadi ja teen pidevalt vaimseid märkmeid, et kas ja mida ma taga igatsema hakkan. Igaõhtust coupe de cremanti. Siiani pole kaugemale jõudnud. Olgu, kaevun kuhjadesse.

Olla kole naine on sama, mis olla mees – sa pead enda elatamiseks tööd tegema.

Asjad, mida teha enne 29seks saamist:

1) kanda miniseelikut – tehtud

2) kuulata araabiakeelset jazzi – tehtud

Kuna minu sotsiaalne elu piirdus sellel nädalavahetusel suures osas lugemisega, siis mul on ette näidata kaks läbiloetud raamatut.  Ja kevad on kindlasti rohkem kohal, kui nädal tagasi, Bois de la Cambre oli lapsi, koeri, ratsanikke, rattureid, rulluisutajaid ja jalutajaid pühapäeva hommikul paksult täis.

lapse suu …

Loovaju, kes uue nime välja mõtles …

… tataratatarataaaaaa – ei ole keegi muu kui meie Kotu. Nii et au ja kiitus ning üleliigsed shampanjapudelid talle.

Uus nimi jne

Kuna Krissu kolis Alicantest Brüsselisse ning mina kolin sügisest vanale heale Inglismaale, siis senine bloginimi enam ei sobinud. Mlle Parise vastu räägib argument, et mulle on juba mitu korda öeldud madaam ehk provva. Ma ikka alati parandan, et khmm-khmm, teie jaoks olen ma preili, aga aeg on vist ajale näkku vaadata.

Heade uudiste kategooriast see, et ma olen talveunest ärkamas. Tõesti, lemmikseriaalid said ka vaadatud (eile) ning nüüd ehk tasub piiluda, mis päris elus toimub.

Esmaspäeval oli meil kohtumine kirjanikega – Sinijärv ja Rooste. Kuna ma ETVle intervjuud ei tahtnud anda (meik ei olnud perfektne!!! ja mis salata, mõtted ei olnud perfektsed!), siis kasutan praegu võimalust, et öelda: “mulle meeldis lugu vihmaussist ning luuletused Eesti elust olid ängistavad. Samas nii tore, et Eestist mõni ikka külla sõidab.:=)” Eesti teema jätkuks vaatasin ETV koduleheküljelt naistepäeva AK uudiseid (esimest korda netist vaatasin) ning Eesti Laulu. Ja mõtlesin, et aeg on jälle külla minna.

Ega söök sellepärast kiiremini ei küpse, kui teda kogu aeg vaadata – rahvasuu Belgia postkontoris

Teile on postipakk! Teie postiljon Jean-Claude sõitis Mototaxi 24-ga teie juurest läbi, kuid tema suureks meelehärmiks polnud teid kodus. Kuid õnneks on Belgia Postil teile lahendus – tulge ise pakile postkontorisse järgi. Postkontor on avatud iga päev 9-17. Uuendusena ei ole enam lõunapausi. Ning neljapäeviti on kontor lahti lausa 9-19. Siinjuures juhiksin tähelepanu asjaolule, et postitöötajatel nagu kõigil teistel (ja eelkõige transporditöötajatel) on põhiseaduslik õigus teostada oma demokraatlikke õigusi, millest hierarhiliselt seisab pjedestaalil streigiõigus. Tulge oma pakile järgi enne x kuupäeva ning see on meiepoolne rõõm teile pakk kätte anda.

 

Eilsest päevast neli tundi veetsin ma postkontoris. Neljas tunnis olen natuke ise ka süüdi. Nimelt pärast esimest poolteisttunnist ootamist magasin ma oma numbri maha. Ja, ei madaam, mul on väga kahju, kuid teie järjekord on möödas, võtke uus number. Vahepeal tuli siiski tööle naasta ning tööpäeva lõpus uuele numbrijahile minna. Lohutuseks kohtasin seal veel inimest, kes oli oma numbri maha maganud, nii et ma ei olnud ainus luuser. Inimesed, kes pärast tunde ootamist käega lõid, andsid oma järjekorranumbrid teistele – minulgi vedas ja sain järjekorras mitukümmend numbrit ettepoole hüpata. Streik oli just lõppenud. Kuna inimesi oli järjekorras nii sada ja vahepeal teenindas vaid üks kassa, siis loomulikult kõik arutasid võimaluse üle, et streik siiski jätkub. Mina paadunud avaliku teenistujana mõistan siiski postiteenistujate hingeelu paremini ning saan aru, kui nad pigem tahtsid tagaruumis kohvi juua või pidid ise kodus samal ajal Coditeli ootama. See, kui tööd ei tehta, ei tähenda alati, et tegemist on streigiga. Väikse vihjena võin öelda, et tõelise innovatsioonina on nad kohustatud kõiki numbriga inimesi samal päeval teenindama, mis on tõesti positiivne võrreldes ajaga, kui pärast tunniajast seismist luuk nina ees kinni löödi, sest lahtiolekuaeg lõppes.

 

Tulevastele postikülastajatele õpetuseks – nii nagu söök ei küpse kiiremini kui teda kogu aeg vahtida, nii ei lähe ka järjekorranumbrid sellest kiiremini, kui oma pilk ekraanile fikseerida.

Selgub, et ma praegu just kirjutasin valmi, sest ka valmi puhul on ju tegemist õpetliku looga, millest saab tarkuse kõrva taha panna.

mu tusameelne talv

Jah, jah – Brüsselis paistis veebruaris päike kokku 23 tundi. Nii et lihtne arvutus näitab, et igasse päeva päiksekiirt ei jagunud. See ei tundu õiglane. Päikest ei ole ikka veel. Märts on ju kevad? Vanasti oli vähemalt. Võib-olla, et kogu päikseke kooti käpikutesse ning seetõttu teda taevasse ei jätku. Aga nii pikka talve pole minul ammu olnud. Läheb mööda.

Lumikellukesed, krookused, nartsissid – vanal heal Inglismaal lendles õhus kevad. Mina nuusutasin kevadet ja tõmbasin sisse sõõmu päiksesegust tulevikku. Ja siis veelkord.