Olen reaalsuses tagasi (Brasiilia reisist veidi aja pärast) ja nüüd siis lühikokkuvõte värvikamatest sündmustest, mis töönädala jooksul aset leidsid.
Avalöögina toimus uustulnukate ja pensionileminejate auks korraldatud vastuvõtt. Saal oli paksult penskareid või nende sõpru täis ning käputäis uustulnukaid oli ilmselges hämmingus. Pärast viiendat korda ei ole enam väga naljakas, kui suvalised vanurid patsutavad õlale ja soovivad head pensionipõlve. Esialgu tundus suht vaimukas, aga siis tekkis hirm. 30 aasta pärast ei tahaks olla eurokraat, koos sina juurde kuuluva kuiva huumori ja elukauge suhtumisega. Šampust ja snäkke oli muidugi piisavalt, seega pole halba ilma heata.
Teiseks sündmuseks oli koolitus, kus õpetati mind-mappima. Nagu lasteaias sai värvipliiatsitega sirgeldada. Ülesandeks oli kujutada enda minevikku, olevikku ja tulevikku. Minu tulevikuvisoonist millalgi katsetada backpackeri elu pinginaaber aru ei saanud. Mühatas vaid, et sul on ju raha, milleks selline low buget lollus. Minu argument võimalusest kohata erineva tausta ja kirju-mirju mõttemaailmaga inimesi, teda ei veennud.
märts 31, 2009, 17:25 |
Haa-haa, Krissu. Mulle ka just helistas kolleeg nõukogust, kes ütles, et misasja, mingi bäkkpäkkimine, see ei ole ju rentaabel!
Aga ma loodan siiski ühel päeval saada kutse, kui teenekatele eurokraatidele Schumani medal kaela riputatakse. Sinu valik, kas sa oled üks neist või mitte. 
aprill 2, 2009, 08:09 |
Tore Sinu kribatud ridu ka ikka vahel näha.
…ja see päkerdamiseidee samuti kiidupunkte väärt.