expert in bold and italics – nostalgia lainetel

Viimase hetke e-mailide teemaread on meil siis järgmised: “a ▌ missing”

Saladuskatte all võin öelda, et see suur paks kriips tähistab poliitilist kustutamist. Vot nii! Seda tuleb kindlasti eristada mittepoliitilisest kustamisest, mida tähistatakse märgiga ║.

Selle vahetegemise osas me olemegi suured eksperdid ja võime veeta päris korralikult aega arutades, kas big fat deletion sign peaks järgnema tekstile, mis juba niigi on bold + italics.

Aga selle ekspertiisteadmise võtan ma nüüd endaga kaasa, ehkki mul on ka järgmisel nädalal 3 päeva veel tööl käia, siis täna sain juba esimese lahkumiskingi, milleks on kauni Belgia pitsiga taskurätik. (pitsi seest joonistub välja täht K  – nagu minu nimes eksole). Sellega hakkan ma siis järgmisel neljapäeval pisaraid ja higi pühkima.

hea asukoht …

… ehk ood Brüsselile nr 2.

Jättes kõrvale selle, kui tore on Brüssel iseenesest, on suureks lisaboonuseks selle linna asukoht ning võimalus spontaanseid ja loomulikult ka planeeritud nädalavahetuseretki teha. Loomulikult Belgia teistesse paikadesse, aga ka Hollandisse, Saksamaale, Prantsusmaale, Luksemburgi ja hea tahtmise juures ka Shveitsi. Seda kõike maad mööda, kiirteede võrgustik on väga hea ning samuti rongiliiklus. Kiirrongid viivad Pariisi 1h20 ja Londonisse umbes 2h. Ehk et igakord kui tuleb tahtmine metropolide hõngu nuusutada, saab hopsti rongile hüpata, selle asemel, et viriseda, kuidas hall ja pidzhaama-stiilis Belgia ära on tüüdanud. Ja üldjuhul on ka väga hea pisiBrüsselisse tagasi jõuda, umbes nagu Tallinnast Tartusse saabumine.

No ja seda me sel nädalavahetusel siis ka tegime, seekord suunal Pariis. Ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime. Laupäeval kokku 34000 sammu – mul oli sammulugeja kaasas. :=) Vahepeal muidugi ka sõime ja jõime ja sõime ja jõime. Mõnuga. Vahtisime inimesi muidugi ka, see on üks parim osa. Üritasime välja mõelda, kuidas lower- middle klassist kas siis middle-middle või upper-middle’sse pääseda. Selline tüüpiline tõusikute kohviteema. Möödusime kirikust, kus Aafrika kristlased teenistust pidasid ja halleluuja laulsid gospli stiilis ning altaril tantsu lõid. Pühakute piltide ees põlvitasid vaikselt patused valged. Ja meie ei mõelnud, et raha on meie religioon, mõtlesime hoopis, et vabadus, ja mõtlesime veel, et ehkki usklikud võtavad vähemalt kord nädalas pühapäeviti aja maha ning palvetades mõtlevad loodetavasti elus olulise ja väärtuste peale ja selle peale, kuidas tegelikult on ju hea elada, siis meie üritame oma eetilisi tõekspidamisi ja väärtusraamistikku vähemalt sama tihedalt sõpradega veinipokaali või kohvitassi taga sõnastada. Et ei ole hullu ühesõnaga. Oleme samuti vagurad lambukesed.

Prantslaste osavus armastajatena jääb küsimärgiga kohaks,  kuid sotsiaalses flirtimises on nad küll päris head. Ehkki kohati oli tunne, et appi, miks nad just meiega sellist käitumist endale lubavad, siis teisest küljest, relax ja naudi. Belgias juhtub seda ikka poole harvem, et poetöötaja meelest sellised meeldivad ja supersympad üllatused nagu meie ongi põhjus poes töötamiseks.

Tutvusin ka elusa iisraellasega, kellel oli väga hea huumorimeel ning kellega koos saime tunde naerda ning kellelt ma sain ka küsida no vähemalt paar küsimust nimekirjast: “asjad, mida ma olen alati küsida tahtnud, aga kunagi pole võimalust olnud.”

Ood Brüsselile nr 1

Olgu, unustame fotod ja tuleb lihtsalt jutt.

See on esimene lugu seeriast “ood Brüsselile”. Kuna ma siit kuu aja pärast minema kolin, mõtlesin, et panen siis viimase kuu tähelepanekud Brüsseli kohta kirja. 

 
Kas sa tunned kedagi, kes tunneks kedagi, kes elab Molenbeekis? Sealsamas linnaosas, mis algab kohe pärast Dansaert’i tänavat, mis on palistatud Belgia disainipoodidega ning peenete restoranidega ning kus laupäeviti on raha kontsentratsioon disaininimeste näol päris kõrge? Seesama Molenbeek, kuhu saab Grand Place’lt jalgi kõndides 10-15 minutiga? Oled sa sinna üldse kunagi sattunud?
 
Molenbeek – üks üheksateistkümnest linnaosast. Elanikke natuke vähem kui Tartus, kuid inimesi on seal oi-oi-oi kui palju tihedamalt – 14 000 elanikku /km2 kohta. (seda on ka Brüsseli jaoks väga tihedalt). Töötuid on linnaosas umbes 30%. Võib-olla on huvitav teada, et keskajal asus seal Püha Gertrudi imekaev, mille vesi olevat epilepsiat ravinud ning see tõi linna 60 000 palverändurit aastas. Kaev vist küll on nüüdseks kuivanud.
 
Keegi siin spekuleeris, et kuna art deco stiilis Saint-Jeani kiriku kellatorn meenutab vägagi minaretti, võis see olla põhjuseks, miks linnaosa elanikud on nüüdseks enamuses moslemid. Kunagi on linnaosa tema tööstuslikkuse tõttu ka Väikeseks Manchesteriks kutsutud. Ehk siis vaesus, kuritegevus ja kultuuriline sallimatus on Molenbeeki iseloomustanud juba Suurest depressioonist alates.
 
Siiani ma olen olnud küll väga vapper ja astunud paar korda üle Molenbeeki kanali silla, mis on piiriks kahe kultuuriruumi vahel, kuid edasi Molenbeeki südamesse pole kunagi jalad viinud. Ükskord mingi reisi pealt saabudes tulime linna sisse sõites läbi Molenbeeki, ning imestasime silmad suureks ja ümmarguseks kogu seda araabiamaailma sagimist nähes. Ja lubasime kindlasti tagasi minna, kuid mõeldud-mõeldud, tegudeni ei jõudnud enne, kui nüüd umbes kuu aega tagasi kaunil päikselisel pühapäeval.
 
Aususe mõttes tuleb märkida, et mina arvasingi, et peen art deco stiilis kirik on tegelikult moshee. Piinlik lugu onju. Muidu aga jalutasime läbi tänavate, mis kandsid nimesid Tulevik ja Lootus. Möödusime araabiakeelsetest raamatupoodidest ning eksootilistest kanga- ja mööblikauplustest. 51% Molenbeeki elanikest ehk naised olid end koduseinte vahele peitnud, seega kohtasime peamiselt vaid erinevate vuntsilõigetega meesterahvaid, jõime Brüsseli seni parima piparmünditee ning Beekannti metroopeatusesse jõudes ei suutnud jälle ära imestada, kuidas me tuhandeüheöö muinasjutu vaesemast versioonist ühe silmapilguga flaami prouade väikeste koerakeste ja lillepeenarde maailma sattusime.