Olgu, unustame fotod ja tuleb lihtsalt jutt.
See on esimene lugu seeriast “ood Brüsselile”. Kuna ma siit kuu aja pärast minema kolin, mõtlesin, et panen siis viimase kuu tähelepanekud Brüsseli kohta kirja.
Kas sa tunned kedagi, kes tunneks kedagi, kes elab Molenbeekis? Sealsamas linnaosas, mis algab kohe pärast Dansaert’i tänavat, mis on palistatud Belgia disainipoodidega ning peenete restoranidega ning kus laupäeviti on raha kontsentratsioon disaininimeste näol päris kõrge? Seesama Molenbeek, kuhu saab Grand Place’lt jalgi kõndides 10-15 minutiga? Oled sa sinna üldse kunagi sattunud?
Molenbeek – üks üheksateistkümnest linnaosast. Elanikke natuke vähem kui Tartus, kuid inimesi on seal oi-oi-oi kui palju tihedamalt – 14 000 elanikku /km2 kohta. (seda on ka Brüsseli jaoks väga tihedalt). Töötuid on linnaosas umbes 30%. Võib-olla on huvitav teada, et keskajal asus seal Püha Gertrudi imekaev, mille vesi olevat epilepsiat ravinud ning see tõi linna 60 000 palverändurit aastas. Kaev vist küll on nüüdseks kuivanud.
Keegi siin spekuleeris, et kuna art deco stiilis Saint-Jeani kiriku kellatorn meenutab vägagi minaretti, võis see olla põhjuseks, miks linnaosa elanikud on nüüdseks enamuses moslemid. Kunagi on linnaosa tema tööstuslikkuse tõttu ka Väikeseks Manchesteriks kutsutud. Ehk siis vaesus, kuritegevus ja kultuuriline sallimatus on Molenbeeki iseloomustanud juba Suurest depressioonist alates.
Siiani ma olen olnud küll väga vapper ja astunud paar korda üle Molenbeeki kanali silla, mis on piiriks kahe kultuuriruumi vahel, kuid edasi Molenbeeki südamesse pole kunagi jalad viinud. Ükskord mingi reisi pealt saabudes tulime linna sisse sõites läbi Molenbeeki, ning imestasime silmad suureks ja ümmarguseks kogu seda araabiamaailma sagimist nähes. Ja lubasime kindlasti tagasi minna, kuid mõeldud-mõeldud, tegudeni ei jõudnud enne, kui nüüd umbes kuu aega tagasi kaunil päikselisel pühapäeval.
Aususe mõttes tuleb märkida, et mina arvasingi, et peen art deco stiilis kirik on tegelikult moshee. Piinlik lugu onju. Muidu aga jalutasime läbi tänavate, mis kandsid nimesid Tulevik ja Lootus. Möödusime araabiakeelsetest raamatupoodidest ning eksootilistest kanga- ja mööblikauplustest. 51% Molenbeeki elanikest ehk naised olid end koduseinte vahele peitnud, seega kohtasime peamiselt vaid erinevate vuntsilõigetega meesterahvaid, jõime Brüsseli seni parima piparmünditee ning Beekannti metroopeatusesse jõudes ei suutnud jälle ära imestada, kuidas me tuhandeüheöö muinasjutu vaesemast versioonist ühe silmapilguga flaami prouade väikeste koerakeste ja lillepeenarde maailma sattusime.
Posted by katjusha 