… ehk ood Brüsselile nr 2.
Jättes kõrvale selle, kui tore on Brüssel iseenesest, on suureks lisaboonuseks selle linna asukoht ning võimalus spontaanseid ja loomulikult ka planeeritud nädalavahetuseretki teha. Loomulikult Belgia teistesse paikadesse, aga ka Hollandisse, Saksamaale, Prantsusmaale, Luksemburgi ja hea tahtmise juures ka Shveitsi. Seda kõike maad mööda, kiirteede võrgustik on väga hea ning samuti rongiliiklus. Kiirrongid viivad Pariisi 1h20 ja Londonisse umbes 2h. Ehk et igakord kui tuleb tahtmine metropolide hõngu nuusutada, saab hopsti rongile hüpata, selle asemel, et viriseda, kuidas hall ja pidzhaama-stiilis Belgia ära on tüüdanud. Ja üldjuhul on ka väga hea pisiBrüsselisse tagasi jõuda, umbes nagu Tallinnast Tartusse saabumine.
No ja seda me sel nädalavahetusel siis ka tegime, seekord suunal Pariis. Ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime. Laupäeval kokku 34000 sammu – mul oli sammulugeja kaasas. :=) Vahepeal muidugi ka sõime ja jõime ja sõime ja jõime. Mõnuga. Vahtisime inimesi muidugi ka, see on üks parim osa. Üritasime välja mõelda, kuidas lower- middle klassist kas siis middle-middle või upper-middle’sse pääseda. Selline tüüpiline tõusikute kohviteema. Möödusime kirikust, kus Aafrika kristlased teenistust pidasid ja halleluuja laulsid gospli stiilis ning altaril tantsu lõid. Pühakute piltide ees põlvitasid vaikselt patused valged. Ja meie ei mõelnud, et raha on meie religioon, mõtlesime hoopis, et vabadus, ja mõtlesime veel, et ehkki usklikud võtavad vähemalt kord nädalas pühapäeviti aja maha ning palvetades mõtlevad loodetavasti elus olulise ja väärtuste peale ja selle peale, kuidas tegelikult on ju hea elada, siis meie üritame oma eetilisi tõekspidamisi ja väärtusraamistikku vähemalt sama tihedalt sõpradega veinipokaali või kohvitassi taga sõnastada. Et ei ole hullu ühesõnaga. Oleme samuti vagurad lambukesed.
Prantslaste osavus armastajatena jääb küsimärgiga kohaks, kuid sotsiaalses flirtimises on nad küll päris head. Ehkki kohati oli tunne, et appi, miks nad just meiega sellist käitumist endale lubavad, siis teisest küljest, relax ja naudi. Belgias juhtub seda ikka poole harvem, et poetöötaja meelest sellised meeldivad ja supersympad üllatused nagu meie ongi põhjus poes töötamiseks.
Tutvusin ka elusa iisraellasega, kellel oli väga hea huumorimeel ning kellega koos saime tunde naerda ning kellelt ma sain ka küsida no vähemalt paar küsimust nimekirjast: “asjad, mida ma olen alati küsida tahtnud, aga kunagi pole võimalust olnud.”
