Mõned kuud tagasi olnud siin selline juhtum, et Greyhoundi bussis lõikas üks reisija teisel pea otsas. Niimoodi täiesti otsast. Et sa juuksedpidi üles tõsta ja näidata. Niisiis soovivad kohalikud meile, et hope you can keep your head. Meie loodame seda sama.

Kui ma reedel SF lennujaamast rongiga linna sõitsin, siis piilupardil-rongijuhil oli väga hea tuju ja näiteks hõikus ta mikrofoni: I love my train, I love my train, I love my train, I love my train, I love my train and It’s a fun train. Reisijad armastasid ka seda rongi.

Kuna L lennuk hilines järgmise päevani, siis esimese õhtu pidin üksinda veetma. Hotelli valitseb meil siin Fatima ning curry pilved hõljuvad õhus. Meie naabriteks on kollid. Päriselt. Aga mina astusin sisse naabermajas asuvasse baari, kus kõik tahtsid tõestada, et ameeriklased on toredad ja head ja külalislahked inimesed ja said sellega hästi hakkama ja mina sain palju nalja.

Jätkus nii, et saabus L ja väga lühikokkuvõttes kohtasime Pärsia printsi ja lennukikaptenit, kes edasised kaks päeva meie eest hoolitsesid, söötsid-jootsid ja ringi vedasid. Külastasime nende mitmemiljonidollari vaadetega kortereid ja imestasime, miks mõned inimesed muuseumis tahavad eladad. Eile viisid siis prints ja kapten meid Napasse veini mekkima. Soe tuul puhus nagu kätekuivati. 43 C näitas aga me pidasime hästi vastu ja peaaegu ei vingunud üldse, teemal, et oleme lumehelbekesed ja mitte kõrbelilled.

Täna stardime siis Highway 1 suunaga LA. Suund pidi see olema, et ookean on paremat kätt. Rohkemat vist pole vaja teada.

beautiful British Columbia

Ma võin kohe öelda, et siin pool piiri on inimesed vormis. Igasugune vabaõhusport on suures aus ja minagi olen suurte sushikuhjade vahepeal natuke sporti teinud. Täiesti ootamatult muideks. Nimelt üleeile me sõitsime lihtsalt Stanley pargis ratastega ringi ning õhtul käisime võrkpalli mängimas. Serv töötab endiselt. Ning eile ning eile käisime Whistleris mägijalgratastega sõitmas, aususe mõttes tuleb jälle öelda, et vähegi raskem koht tähendas minu jaoks kõndimist jalgrattaga, aga lahe oli ikka. Õhtul, täiesti uskumatu lugu, käisime veel salsat tantsimas ka. Aga nüüd ladistab, skandaal!

This is what makes us the assholes of the world

Olen siis teistkordselt USAsse jõudnud. Napilt läks, noh mitte nii napilt. Aga ma olen kahtlane element idast siiski, seda kogesin ka Kanada piiri peal. Muidugi arusaadav, sest inimene, kellel puudub elukoht, töökoht ja ühegi riigi ID ongi natuke kahtlane. Jah, palun, teeme teile ekstra body and security searchi.

Washingtoni lennujaamas oli aega raamatupoes pealkirju vaadata, obamaania võimutseb endiselt, “Say it like Obama”. Telekas välkusid samal ajal küsimused “Does Obama spend too much time on TV”, “Is Obama too public” ja et “Obama is deeply troubled (noh, Iraaniga seoses). Telekast jagati tervisenippe ka, et päikese käes võib üle kuumeneda ja pärast on mõistlik minna pikutama oma maja kõige jahedamasse tuppa, even if it is in the basement.

Seattle’s oli taevas kogu aeg pilv, pilv on taevas ka Vancouveris, aga ma ei hooli, sest pilv oli taevas ju ka Brüsselis. Aga siin Ameerikamaal, pean tunnistama, mulle hullult meeldib. Mulle meeldib, et igasugu hulle ja friike on kõvasti tänavatel, ma olen kogu aeg nagu suur käsn, mis muljeid imeb ja neid muljeid jätkub. Ma ei tea, Euroopa tundub tõesti kuidagi igav siinsete värviliste karakterite kõrval. Ja mulle meeldib see ka, et kõik inimesed minuga räägivad ja mind ei huvita, et see on smalltalk ja neil ei ole aimugi, kui nad ütlevad, et oh, so exciting, you’re from Estonia, et misasi see Eesti  on. Peaasi, et nad räägivad ja oma visiitkaarte jagavad ja oma pidudele kutsuvad, sest üllatuslikult on siin vist jälle üks geograafiline punkt, kus minu sarm eriti sätendama lööb. Näiteks ma sain teada, kes on see inimene, kes läheb ööklubisse vähema rahaga, kui sealt välja tuleb. Vastus on, et see mees, kellel on luba kanepikasvatamiseks meditsiinilistel eesmärkidel, kuid kes ka klubidest mittemeditsiinilistel eesmärkidel paar äritehingut teeb.

Kõik on loomulikult jällegi XXL mõõtmetes, ma ütlen, ma nägin sellist voodit, mis on nii kõrge, et sinna ronimiseks on trepp. Autod muidugi, teate ise. Siiski kohtasin ka biodiislil liikuvaid väikeautosid. Mind megalt ajas vihale see ka, et igal pool dokumenti küsiti ja muideks, ID kaart kõlbab ainult USA ja Kanada oma, teistel peab pass kaasas olema. Klubides ei või pärast kella kahte enam alkoholi juua, nii et kui jook on pooleli, siis lurista ruttu ära või jääd ilma, korjatakse kokku lihtsalt. Liig, liig! Aga harjusin ära nüüd.

Seattle’s on praktiliselt kõik pangandusinimesed töötud ja teevad maalritöid ja on pidanud oma kaunitest majadest loobuma. USA valged äärelinna majad on sellised, et meeleheitel koduperenaise karjäär ühes neis ei tundu kõige halvema viisaastakuplaanina.

Kuulge, Seattle’s on suur Lenini kuju. Ei no mida veel? Tere, see on Kadri Eestist ja see on Igor Ukrainast, noh, noh, rääkige nüüd vene keeles.

Märt mul siin kõrval laseb praegu mingeid roppe laule youtube’st, ma ei saa keskenduda oma reisikirjale, nii et ehk on hea aeg lõpetada.

Portugali kokkuvõte

Väike nuputusülesanne: kui päike paistab hommikul lissabonist obidosi sõites sisse paremas bussiaknast, siis kummale poole tuleb õhtul tagasi sõites istuda, et päike peale ei sõidaks? Nuputasime, mis meie nuputasime ja saimegi mõlemad vale vastuse.

Kaks nädalat möödusid sama kiiresti kui pikk nädalavahetus. Sest esimest korda oli selline reis, kus päevadel ja kellaaegadel polnud mingit tähtsust ja lisaks ma teadsin kogu aeg, et see ei ole minu ainsad kaks vaba nädalat ja ma ei pea olema efektiivne ja nii need tunnid märkamatult kulgesid – jalutades, lugedes, ujudes, rannas lebades, väljasõite tehes, süües, kohvitades, filme vaadates ja muidugi vino verdet juues.

Santo Antonio jõudis lõpuks kätte. Ümberkaudne külarahvas oli end ka linna kohale vedanud ja sinine grillsuits hõljus veel ka järgmine päev õhus, siis kui teise päeva hiliseks pärastlõunaks ülesärganud pidulised sardiinide ülejääke suitsutasid. Üldiselt oli tegemist ülelinnalise läbuga, nii et ma ei tea, mida Santo Antonio baariletilt neid XXL suuruseid caipirinhasid joovaid lissabonlasi vaadates mõtles. Sest antontshiku kujukesed olid ilusti baarilettidel. Meil sai sellel ööl väga palju nalja, aga no ma säästan teid sellest peenest huumorist.

tervitused Lissabonist

Saingi kollase maja kastidesse pakitud, kastid erinevatesse sihtkohtadesse saadetud, auto maha myydud ja h2davajaliku seljakotti pakitud. Ja ma ytlen, v2ga hea on.

Nyyd ma siis olen umbes kaks n2dalat Portugalis ja peamiselt Lissabonis aega veetnud. Siin on kypsetiste paradiis, nii me arvame. Mina v6tsin Brysselist kaasa ka m6nusa halli taeva ja jahedama ilma, nii et alles t2na on esimene l6unamaise kuumusega p2ev. Lisaks on t2na veel v2ga oluline Lissaboni kaitsepyhaku Santo Antonio pidu, kus terve linn tuleb t2navatele sardiine grillima. Juba viimased n2dal aega k2ivad ettevalmistused, lapsed harjutavad staadionil antontshiku auks tantse ning t2iskasvanud puhastavad grille ja riputavad vanikuid t2navate kohale.

Ma muud hetkel ei oskagi oelda, elu on ilus, caipirinha maksab 3 eurot, p2ike paistab ja pyhap2eval lendan tagasi Brysslisse.