Väike nuputusülesanne: kui päike paistab hommikul lissabonist obidosi sõites sisse paremas bussiaknast, siis kummale poole tuleb õhtul tagasi sõites istuda, et päike peale ei sõidaks? Nuputasime, mis meie nuputasime ja saimegi mõlemad vale vastuse.
Kaks nädalat möödusid sama kiiresti kui pikk nädalavahetus. Sest esimest korda oli selline reis, kus päevadel ja kellaaegadel polnud mingit tähtsust ja lisaks ma teadsin kogu aeg, et see ei ole minu ainsad kaks vaba nädalat ja ma ei pea olema efektiivne ja nii need tunnid märkamatult kulgesid – jalutades, lugedes, ujudes, rannas lebades, väljasõite tehes, süües, kohvitades, filme vaadates ja muidugi vino verdet juues.
Santo Antonio jõudis lõpuks kätte. Ümberkaudne külarahvas oli end ka linna kohale vedanud ja sinine grillsuits hõljus veel ka järgmine päev õhus, siis kui teise päeva hiliseks pärastlõunaks ülesärganud pidulised sardiinide ülejääke suitsutasid. Üldiselt oli tegemist ülelinnalise läbuga, nii et ma ei tea, mida Santo Antonio baariletilt neid XXL suuruseid caipirinhasid joovaid lissabonlasi vaadates mõtles. Sest antontshiku kujukesed olid ilusti baarilettidel. Meil sai sellel ööl väga palju nalja, aga no ma säästan teid sellest peenest huumorist.
