Olen siis teistkordselt USAsse jõudnud. Napilt läks, noh mitte nii napilt. Aga ma olen kahtlane element idast siiski, seda kogesin ka Kanada piiri peal. Muidugi arusaadav, sest inimene, kellel puudub elukoht, töökoht ja ühegi riigi ID ongi natuke kahtlane. Jah, palun, teeme teile ekstra body and security searchi.
Washingtoni lennujaamas oli aega raamatupoes pealkirju vaadata, obamaania võimutseb endiselt, “Say it like Obama”. Telekas välkusid samal ajal küsimused “Does Obama spend too much time on TV”, “Is Obama too public” ja et “Obama is deeply troubled (noh, Iraaniga seoses). Telekast jagati tervisenippe ka, et päikese käes võib üle kuumeneda ja pärast on mõistlik minna pikutama oma maja kõige jahedamasse tuppa, even if it is in the basement.
Seattle’s oli taevas kogu aeg pilv, pilv on taevas ka Vancouveris, aga ma ei hooli, sest pilv oli taevas ju ka Brüsselis. Aga siin Ameerikamaal, pean tunnistama, mulle hullult meeldib. Mulle meeldib, et igasugu hulle ja friike on kõvasti tänavatel, ma olen kogu aeg nagu suur käsn, mis muljeid imeb ja neid muljeid jätkub. Ma ei tea, Euroopa tundub tõesti kuidagi igav siinsete värviliste karakterite kõrval. Ja mulle meeldib see ka, et kõik inimesed minuga räägivad ja mind ei huvita, et see on smalltalk ja neil ei ole aimugi, kui nad ütlevad, et oh, so exciting, you’re from Estonia, et misasi see Eesti on. Peaasi, et nad räägivad ja oma visiitkaarte jagavad ja oma pidudele kutsuvad, sest üllatuslikult on siin vist jälle üks geograafiline punkt, kus minu sarm eriti sätendama lööb. Näiteks ma sain teada, kes on see inimene, kes läheb ööklubisse vähema rahaga, kui sealt välja tuleb. Vastus on, et see mees, kellel on luba kanepikasvatamiseks meditsiinilistel eesmärkidel, kuid kes ka klubidest mittemeditsiinilistel eesmärkidel paar äritehingut teeb.
Kõik on loomulikult jällegi XXL mõõtmetes, ma ütlen, ma nägin sellist voodit, mis on nii kõrge, et sinna ronimiseks on trepp. Autod muidugi, teate ise. Siiski kohtasin ka biodiislil liikuvaid väikeautosid. Mind megalt ajas vihale see ka, et igal pool dokumenti küsiti ja muideks, ID kaart kõlbab ainult USA ja Kanada oma, teistel peab pass kaasas olema. Klubides ei või pärast kella kahte enam alkoholi juua, nii et kui jook on pooleli, siis lurista ruttu ära või jääd ilma, korjatakse kokku lihtsalt. Liig, liig! Aga harjusin ära nüüd.
Seattle’s on praktiliselt kõik pangandusinimesed töötud ja teevad maalritöid ja on pidanud oma kaunitest majadest loobuma. USA valged äärelinna majad on sellised, et meeleheitel koduperenaise karjäär ühes neis ei tundu kõige halvema viisaastakuplaanina.
Kuulge, Seattle’s on suur Lenini kuju. Ei no mida veel? Tere, see on Kadri Eestist ja see on Igor Ukrainast, noh, noh, rääkige nüüd vene keeles.
Märt mul siin kõrval laseb praegu mingeid roppe laule youtube’st, ma ei saa keskenduda oma reisikirjale, nii et ehk on hea aeg lõpetada.
