Mõned kuud tagasi olnud siin selline juhtum, et Greyhoundi bussis lõikas üks reisija teisel pea otsas. Niimoodi täiesti otsast. Et sa juuksedpidi üles tõsta ja näidata. Niisiis soovivad kohalikud meile, et hope you can keep your head. Meie loodame seda sama.

Kui ma reedel SF lennujaamast rongiga linna sõitsin, siis piilupardil-rongijuhil oli väga hea tuju ja näiteks hõikus ta mikrofoni: I love my train, I love my train, I love my train, I love my train, I love my train and It’s a fun train. Reisijad armastasid ka seda rongi.

Kuna L lennuk hilines järgmise päevani, siis esimese õhtu pidin üksinda veetma. Hotelli valitseb meil siin Fatima ning curry pilved hõljuvad õhus. Meie naabriteks on kollid. Päriselt. Aga mina astusin sisse naabermajas asuvasse baari, kus kõik tahtsid tõestada, et ameeriklased on toredad ja head ja külalislahked inimesed ja said sellega hästi hakkama ja mina sain palju nalja.

Jätkus nii, et saabus L ja väga lühikokkuvõttes kohtasime Pärsia printsi ja lennukikaptenit, kes edasised kaks päeva meie eest hoolitsesid, söötsid-jootsid ja ringi vedasid. Külastasime nende mitmemiljonidollari vaadetega kortereid ja imestasime, miks mõned inimesed muuseumis tahavad eladad. Eile viisid siis prints ja kapten meid Napasse veini mekkima. Soe tuul puhus nagu kätekuivati. 43 C näitas aga me pidasime hästi vastu ja peaaegu ei vingunud üldse, teemal, et oleme lumehelbekesed ja mitte kõrbelilled.

Täna stardime siis Highway 1 suunaga LA. Suund pidi see olema, et ookean on paremat kätt. Rohkemat vist pole vaja teada.