Mul läks meelest mainida, et suurim kulinaariaelamus oli nimega Mars Attacks ning tegemist oli deep-fried (ma ei tea, kuidas see meie keeles on) marsi shokolaadiga, mille peale oli pandud kuhi vahukoort.

(jätk)

How are you? küsis A kui me Seattle’s pimedas järve peal olime ja 4. juuli ilustulestikud ümberringi taevasse prahvatasid. I’m fine, vastasin suure naeratusega, mis oleks nagu pidanud kõik ütlema. “Just fine, commmooon, you must be more than fine!!!!”

Sellega on nüüd selline lugu, et eestlasena end verbaalselt ülivõrdes väljendada ei ole nagu kombeks. Ja isegi kui tahaks, tekiks mul ebasiiras tunne, kui ma üles alla hüpates karjuks, et “it’s awsome” ja et “i would not have imagined it in my wildest dreams.” Mina pigem vaatan ja naeratan ja istun suht vaikselt, isegi kui süda lööb tantsu või on pahviks löödud. No kõik see oli olemas, kui me esimese pilgu Suurele Kanjonile heitsime. See oli uskumatu ja ma ei oleks osanud seda ka unenägudes näha, kuid ma ei öelnud midagi. Meie kõrval enam-vähem nuttis ja kallistas mingi paar, et nad lõpuks kanjonit näevad.

Mis ma tahtsin öelda on see, et kanjon oli väärt väikese punase autoga 50 miili tunnis San Franciscost kohale sõitmist ja imelikes kohtades (minu kindel lemmik on Ludlow – no, all our rooms are smoking rooms rekajuhtide motell näiteks). Või siis road 66 peal seesama roadkill motell, mille tuba oli nii suur, et ma oma voodist L voodit ei näinud praktiliselt.

Aga 4. juulil vaatas üks kena ameeriklanna mulle suurte silmadega otsa ja küsis “Do you really hate americans?” ja ütles, et tema sõbrannaga ei taheta itaalias isegi rääkida selle tõttu, et tegemist on ameeriklasega. Ma loodan, et asjad ei ole nii hullud. Ja et enamik inimesi suudab näha stereotüübist (ilma tervisekindlustuseta paks harimatu krediitkaardiga ostetud hiigelautoga ringisõitev lipukest lehvitav Bushi toetaja, kellel koolitulistamiste vahepeal on hea meel, et viimane jääkaru upub, kuna Kyoto protokoll on ratifitseerimata) kaugemale. Je eriti, et Euroopas ei oleks kuulda enam selliseid lauseid, et sa ei meeldi mulle mitte seetõttu, kes sa oled, vaid seetõttu, mis rahvusest sa oled. Enne seda reisi ma kippusin ka unustama, kui suur maa on see meie ameerikamaa ning eelkõige, kui mitmekülgne. Lisaks ma ei ole kindel, et oleks kuskil mujal kohanud suuremat külalislahkust ja igapäevast sõbralikkust ja avatust ning tõsist soovi, et jumala poolt kingituseks saadetud külaline viiks sellest maast ja inimestest tagasi vaid parimad mälestused. Loomulikult kohtasin ka teistsuguseid inimesi, aga nii peabki. See reis muutis mind natuke ja pani nägema, miks nii paljude jaoks on ühendriikide puhul tegemist maailma parima riigiga.

tervist Euroopa!

Jah, ma olen koju jõudnud, sest väljas on pime ja sajab vihma. Kuidas saakski teisiti?

Minu ees laual on sajadollariline (ühesõnaga kallis :=) ) shampanjapudel, mille United’i stjuuardessid andsid mulle autasuks heasüdamlikkuse ja vastutulelikkuse eest ehk siis selle eest, et mina ja mu naaber lasime enda headele kohtadele istuma lapsevanemad karjuva imikuga. Minu naaber tuli välja, on USA tulevane esindaja Londoni 2012. aasta olümpiamängude 800m jooksuetapis või vähemalt selline plaan tal oli.

Aga kui eelmisest peatükist jätkata, siis … Highway 1 peal saime täiesti õiges suunas liikuma, ookean oli paremat kätt. Meie ettekujutuses oli. Reaalsuses oli seal suur udukogu ning kõik oli ühtlaselt hall – ookean, taevas ja kalju. Meile tundus ka, et tegemist ei ole udu, vaid pilvega, mille sees me sõidame.

Auto me laenutasime muidugi kõige odavama, mäest üles ta kiiremini kui 50 miili tunnis ei jõudnud ta minna. Punnitasime rekadega võidu. Tüdrukute värk, järgmine kord teame, et tuhandete miilide läbimiseks ei piisa ainult sellest, et auto on ilus ja punast värvi. Seega võttis meie teekond Suurde Kanjonisse aega tsipa rohkem kui reisijuhid ennustasid. Mõneks tunniks peatusime ka Santa Barbaras – huvilised juba küsisid, kas seal on Cruzi ja Edeni majamuuseum. Kurvastusega pean nentima, et ei hakanud silma.

Ükshetk kadus highway 1 meil nina eest, meie läksime bensiinijaama uurima, et kuhu ta küll kadus. Ja kuidas lõunasse saab. Hitchcockilik teenindaja teatas naeratades, nii et kõik tema kolm rida hambaid paistsid, et “it only goes north.” See oli täiesti scary movie, ma võin kinnitada.

Läbi kõrbe oma punase hobuga kabjates nägime teepervel väga väga väga palju purunenud rehve. Temperatuur tõusis ja tõusis ja lõpuks näitas juba 112 kraadi. Arusaadavalt, celciustes mõtlevale inimesele tundub see ikka päris suur number. Lisaks meie auto tiksus. Iga kord kui me seisma jäime, siis ta tiksus. Ja me ikka ootasime õiget inimest, kelle käest küsida, et kas tiksuv auto on tavaline nähtus. Lõpuks jäigi küsimata. Ööbimisime Roadkill 66. Selle juhtlause oli, et “you kill it, we grill it”. Meie olime ettevaatamatult aga jätnud kõik laibad teeäärde vedelema, nii et tuli värske lihata läbi ajada. (jätkub …)