Jah, ma olen koju jõudnud, sest väljas on pime ja sajab vihma. Kuidas saakski teisiti?
Minu ees laual on sajadollariline (ühesõnaga kallis :=) ) shampanjapudel, mille United’i stjuuardessid andsid mulle autasuks heasüdamlikkuse ja vastutulelikkuse eest ehk siis selle eest, et mina ja mu naaber lasime enda headele kohtadele istuma lapsevanemad karjuva imikuga. Minu naaber tuli välja, on USA tulevane esindaja Londoni 2012. aasta olümpiamängude 800m jooksuetapis või vähemalt selline plaan tal oli.
Aga kui eelmisest peatükist jätkata, siis … Highway 1 peal saime täiesti õiges suunas liikuma, ookean oli paremat kätt. Meie ettekujutuses oli. Reaalsuses oli seal suur udukogu ning kõik oli ühtlaselt hall – ookean, taevas ja kalju. Meile tundus ka, et tegemist ei ole udu, vaid pilvega, mille sees me sõidame.
Auto me laenutasime muidugi kõige odavama, mäest üles ta kiiremini kui 50 miili tunnis ei jõudnud ta minna. Punnitasime rekadega võidu. Tüdrukute värk, järgmine kord teame, et tuhandete miilide läbimiseks ei piisa ainult sellest, et auto on ilus ja punast värvi. Seega võttis meie teekond Suurde Kanjonisse aega tsipa rohkem kui reisijuhid ennustasid. Mõneks tunniks peatusime ka Santa Barbaras – huvilised juba küsisid, kas seal on Cruzi ja Edeni majamuuseum. Kurvastusega pean nentima, et ei hakanud silma.
Ükshetk kadus highway 1 meil nina eest, meie läksime bensiinijaama uurima, et kuhu ta küll kadus. Ja kuidas lõunasse saab. Hitchcockilik teenindaja teatas naeratades, nii et kõik tema kolm rida hambaid paistsid, et “it only goes north.” See oli täiesti scary movie, ma võin kinnitada.
Läbi kõrbe oma punase hobuga kabjates nägime teepervel väga väga väga palju purunenud rehve. Temperatuur tõusis ja tõusis ja lõpuks näitas juba 112 kraadi. Arusaadavalt, celciustes mõtlevale inimesele tundub see ikka päris suur number. Lisaks meie auto tiksus. Iga kord kui me seisma jäime, siis ta tiksus. Ja me ikka ootasime õiget inimest, kelle käest küsida, et kas tiksuv auto on tavaline nähtus. Lõpuks jäigi küsimata. Ööbimisime Roadkill 66. Selle juhtlause oli, et “you kill it, we grill it”. Meie olime ettevaatamatult aga jätnud kõik laibad teeäärde vedelema, nii et tuli värske lihata läbi ajada. (jätkub …)
Posted by katjusha 