(jätk)

How are you? küsis A kui me Seattle’s pimedas järve peal olime ja 4. juuli ilustulestikud ümberringi taevasse prahvatasid. I’m fine, vastasin suure naeratusega, mis oleks nagu pidanud kõik ütlema. “Just fine, commmooon, you must be more than fine!!!!”

Sellega on nüüd selline lugu, et eestlasena end verbaalselt ülivõrdes väljendada ei ole nagu kombeks. Ja isegi kui tahaks, tekiks mul ebasiiras tunne, kui ma üles alla hüpates karjuks, et “it’s awsome” ja et “i would not have imagined it in my wildest dreams.” Mina pigem vaatan ja naeratan ja istun suht vaikselt, isegi kui süda lööb tantsu või on pahviks löödud. No kõik see oli olemas, kui me esimese pilgu Suurele Kanjonile heitsime. See oli uskumatu ja ma ei oleks osanud seda ka unenägudes näha, kuid ma ei öelnud midagi. Meie kõrval enam-vähem nuttis ja kallistas mingi paar, et nad lõpuks kanjonit näevad.

Mis ma tahtsin öelda on see, et kanjon oli väärt väikese punase autoga 50 miili tunnis San Franciscost kohale sõitmist ja imelikes kohtades (minu kindel lemmik on Ludlow – no, all our rooms are smoking rooms rekajuhtide motell näiteks). Või siis road 66 peal seesama roadkill motell, mille tuba oli nii suur, et ma oma voodist L voodit ei näinud praktiliselt.

Aga 4. juulil vaatas üks kena ameeriklanna mulle suurte silmadega otsa ja küsis “Do you really hate americans?” ja ütles, et tema sõbrannaga ei taheta itaalias isegi rääkida selle tõttu, et tegemist on ameeriklasega. Ma loodan, et asjad ei ole nii hullud. Ja et enamik inimesi suudab näha stereotüübist (ilma tervisekindlustuseta paks harimatu krediitkaardiga ostetud hiigelautoga ringisõitev lipukest lehvitav Bushi toetaja, kellel koolitulistamiste vahepeal on hea meel, et viimane jääkaru upub, kuna Kyoto protokoll on ratifitseerimata) kaugemale. Je eriti, et Euroopas ei oleks kuulda enam selliseid lauseid, et sa ei meeldi mulle mitte seetõttu, kes sa oled, vaid seetõttu, mis rahvusest sa oled. Enne seda reisi ma kippusin ka unustama, kui suur maa on see meie ameerikamaa ning eelkõige, kui mitmekülgne. Lisaks ma ei ole kindel, et oleks kuskil mujal kohanud suuremat külalislahkust ja igapäevast sõbralikkust ja avatust ning tõsist soovi, et jumala poolt kingituseks saadetud külaline viiks sellest maast ja inimestest tagasi vaid parimad mälestused. Loomulikult kohtasin ka teistsuguseid inimesi, aga nii peabki. See reis muutis mind natuke ja pani nägema, miks nii paljude jaoks on ühendriikide puhul tegemist maailma parima riigiga.