Täna oli hea päev. Sain päeval kokku ja lõunatasime ühes Etioopia restoranis (tervitused Maarile) oma ainsa sõbertuttavaga, kes mul siin on – ehk ühe kohaliku muusikaprodutsendiga, kes on ka aasta Brüsselis õppinud, seega meil on ühenduslüli täiesti olemas. Kuna siin on ju community aitamine väga populaarne, siis tal on sõpradega ühes slummis laste muusika-huvikeskus, kus nad siis saavad käia pärast kooli trumme ja kitarri mängimas ja räppimas ja neil on plaan nüüd sellel sügisel andekamatega CD ka teha. Minu häält ja eesti keelt muideks ka kasutatakse. Nimelt ütlesin midagi väga tarka ja inspireerivat mikrofoni teemal, kuidas mulle on elevant kõrva peale astunud kuigi Eestis elevante ei ole, aga igatahes, inimesed, lõbutsege. Vahepeal astusid sisse ka lapsukesed ja räppisid natuke minu rõõmuks, ja loomulikult, refrään oli, arvake mis? Yes, we can! Jah, nad on siin Obama üle väga uhked.  Jalutasime slummis ringi ka pärast ja ma tean, et see on vaene ja räpane ja ülerahvastatud ja harimatu, aga mulle meeldis, sest seal oli nii palju elu. Aa ja tänaval tuli meile vastu kuulsus, keda mu sõber tundis, kohalik hiphoppar nimega Rabbit – ja et kahtlust ei oleks, oli tal käes CD nimega Rabbit.

Teine sissekanne Nairobberyst

Howdy, howdy! Alustan sarnaselt eelmisega, et midagi väga põnevat mul rääkida ei ole. :=) Ma arvan, et enamik asju, mis on minu jaoks jube põnevad ja uudsed, on natuke Aafrikat teadvate inimeste jaoks täiesti tavalised ja mind alati ennast ärritab lugeda teemal a la prantslased musitavad tervituseks või appi, Aafrikas ongi kõik mustad.

Töö minu NGOs edeneb väga aeglaselt, et mitte öelda, seisab paigal. Osa on tingitud sellest, et teisipäeviti, neljapäeviti ja laupäeviti ei ole elektrit ning siis nagu kontoris eriti midagi teha ei saa. Muu tegevus seisab selle taga, et ei saada kätte näiteks õigeid inimesi, selleks, et projekti jätkumiseks vahendeid eraldada. Aga mis ma virisen, tahtsin näha valitsusväliste organisatsioonide rohujuure tasandi tööd Aafrika moodi ja seda ma siin ka näen. Homme lähen hoopis teise suunda, nimelt ühte rehabilitatsioonikeskusesse ja nagu siin pakuti, et kindlasti pean sitast onnis elama. Ma siiski arvan, et ei pea.

Hoolimata kõigist kollijuttudest, Nairobi pole mulle endale veel megaohtlikku muljet jätnud. Ja mõned kohalikud, kellega ma olen rääkinud, ütlevad ka, et turvalisus on võrreldes näiteks 3-4 aasta taguse ajaga tunduvalt paranenud. Näiteks et nüüd on võimalik tänaval mobiiltelefoniga rääkida kartmata et keegi selle käest tõmbab.  Lisaks peavad nüüd matatud (need väiksed kortsus valged marsad, mis siin ühistranspordi rolli täidavad) reegleid järgima, ja enam ei või 15 kohalisse bussi 30 inimest panna, liiga kõva muusikat mängida ja ise roolis purjus olla. Kuna britid on vist endiselt eeskujuks, siis on siin rangemad suitsetamiskeelud kui näiteks Belgias. Ehk et baarides ja avalikes kohtades ei tohi suitsetada ja kui ma nüüd selle peale mõtlen, siis olen siin tõesti väga vähe suitsetajaid näinud.

Liiklus hirmutab mind igal pool, Euroopas, Ameerikas, Aasias ja loomulikult ka siin, Aafrikas. Inimesed sõidavad ogaralt ja eelmisel nädalal oli Nairobi lähedal just üks bussiõnnetus, kus hukkus umbes 20 inimest. Aga õnne küsimus, sest busside peale on näiteks kirjutatud: “Relax, God is in charge.”. Kena, ah? Mina sõitsin bussiga, millel ilutses püha kolmainsus ehk Obama, Nelson Mandela ja Kofi Annan. Kõik on hästi, relax!

Välja arvatud mõned piirkonnad ja supermarketid (kus näeb ikka päris palju valgeid ja hindusid), siis tänaval jalgsi käies olen tõesti tavaliselt see ainuke valge inimene. Ja ma ei ole ise sellise kontrastiga veel harjunud. Kui ma oma NGO ühte slummiprojekti külastasin, siis oligi nii, et lapsed jooksid karjas järgi ja karjusid mzungu, mzungu, how are you? Märt kohe ütleb, et meil ei ole orjaks olemise taaka, aga ikkagi tekib küsimus, et miks ma ei võiks Eestis mustale järgi joosta ja hõikuda mustmees, mustmees kuidas läheb? Õige vastus on muidugi, et ma ei taha, aga see poleks aktsepteeritav ka.

Eile oli suur rõõm ja õnn, sain linnast välja ja käisime Hell’s Gate National Park’is. Kuna seal ohtlikke loomi eriti ei ole, sai ratastega liikuda, mis oli tore ja nägin siiski oma esimesed sebrad, gasellid, notsud, ahvid ja sinilinnud ära. Ahvid on väga halbade kommetega, mille neile on õpetanud inimesed, kes keeldudest hoolimata loomi söödavad. Valvur küll lubas puukaikaga valvata, aga nagu me võileiva välja võtsime, siis 30 sekundit hiljem näpati see sõrmede vahelt ära. Ja ahvid on suured ning võimalik, et marutaudis. Seega pole väga lahe, kui ta küünega võileiva asemel kogemata sinu käest haarab. Meie teejuhiks oli Joseph in Hell, lahe tüüp, kes 18 aastaselt oli Somaalia piiri ääres võidelnud ja päris palju surma näinud. Kogu see mööda kaljusid turnimine on päris lahe, aga ei saa mööda vaadata asjaolust, et minu jaoks on kõrgeim vallutatud tipp enam-vähem Toomemägi ja mägikitsel ning minul väga palju ühist ei olnud.

Esimene sissekanne Nairobberyst

Tervist inimesed, olen Nairobis kohal ja midagi väga põnevat rääkida ei ole. Nimelt ma olen need mõned siinoldud päevad peamiselt koloniaalvillades pikutanud ja kaminatuld vaadanud. Umbes nii. See mind tabas ka väikese üllatusena järjekordselt, et siin talv on. Peaks kahe nädala pärast üle minema.

Me peatud siin Euroopa Komisjoni delegatsioonis töötavate inimeste juures ning turvalisuse reeglid on järgmised. Inimesed ei tohi elada korterites, vaid vähemalt kahekorruselistes majades. Majade ümber on müürid ning väravat valvavad askarid, shefimatel on relvad ka. Meie omal ei ole. Lisaks on kogu territoorium signalisatsiooniga kaetud ning ööseks pannakse maja esimene korrus ka signa alla. Teine korrus on n.ö  “safe haven”, rauduks on ees ning igasugu macheetadega neist läbi ei pääse. Inimesed on üsna paranoilised, aga eelmisel nädala rööviti ka üks Prantsuse saatkonna töötaja ja teda veeti 5h kott peas mööda Nairobit ringi ja kästi kõik raha välja võtta, mis võimalik. Inimröövid vist on tavalised, sest ajalehes oli ka just pikk artikkel selle kohta, kui osavaks röövlid on muutunud ja kui paljud inimesed pigem igasugu lunaraha ära maksavad, kui politseisse pöörduvad. Nojah, aga lisaks elab siin iga hoovi peal teenija, kes koristab maja ja teenija abikaasa, kes on tavaliselt aednik. Ja majad on tõesti nii suured, et minul oleks tarvis kaarti, või veel parem tom-tomi orienteerumiseks.

Täna hommikul kuulutati homne ootamatult vabaks päevaks. Nimelt algas rahvaloendus, viimane toimus aastal 1989. Siis oli elanikke 28 miljonit ja nüüd ennustatakse, et ehk 40 miljonit tuleb ära. 150 000 rahvaloendajat on kokku ning lehes on arvamusartiklid teemal nt miks mina ei lase end loendada. Põhjus number 1 – mul ei ole relva. Sest arvatakse, et see on superhea võimalus igasugu röövlitele majadesse sisse saada. Osad tunnevad ennast keenialastena ja ei taha, et nende suguharu (või hõim või kuidas neid kutsutakse) kohta küsitakse. Ja samas peavad loendajad minema piirkondadesse, kuhu isegi politsei öösiti minna ei julge. No vot, siia ei ole loendajad veel jõudnud, ma tahaks ikka ka kirja saada – turistid võetakse arvesse. Ma ükspäev võtan ajalehe kätte ja teen ülevaate, millest siin kirjutatakse – päris erinev teemakäsitlus meie päevalehest ja postimehest.

Ma olen nüüd alates 9. juulist Eestis mõnutanud, molutanud, lebotanud, lesinud, maganud, munenud, laiselnud jne. Ma ei ole osanud ega tahtnud vahepeal kirjutada ning kuna homme on järjekordne õhkutõus, siis on lootust, et vahepealne pikk paus lõpeb ning uued sissekanded algavad. Lisaks mõningatele inimestele otse loomulikult jään puudust tundma ka meie põhjamaa loodusest. Sest ükskord ma jooksin metsas ja mets oli maasikalõhna täis – seda juba igal pool ei ole. Vahepealne peatus London ja järgmine pikem peatus Nairobi – igal eestlasel (ja eriti neil, kes ise käinud ei ole) on oma kollijutt Aafrika kohta. Ma loodan teile paremaid jutte pakkuda. Seniks!