Tervist inimesed, olen Nairobis kohal ja midagi väga põnevat rääkida ei ole. Nimelt ma olen need mõned siinoldud päevad peamiselt koloniaalvillades pikutanud ja kaminatuld vaadanud. Umbes nii. See mind tabas ka väikese üllatusena järjekordselt, et siin talv on. Peaks kahe nädala pärast üle minema.
Me peatud siin Euroopa Komisjoni delegatsioonis töötavate inimeste juures ning turvalisuse reeglid on järgmised. Inimesed ei tohi elada korterites, vaid vähemalt kahekorruselistes majades. Majade ümber on müürid ning väravat valvavad askarid, shefimatel on relvad ka. Meie omal ei ole. Lisaks on kogu territoorium signalisatsiooniga kaetud ning ööseks pannakse maja esimene korrus ka signa alla. Teine korrus on n.ö “safe haven”, rauduks on ees ning igasugu macheetadega neist läbi ei pääse. Inimesed on üsna paranoilised, aga eelmisel nädala rööviti ka üks Prantsuse saatkonna töötaja ja teda veeti 5h kott peas mööda Nairobit ringi ja kästi kõik raha välja võtta, mis võimalik. Inimröövid vist on tavalised, sest ajalehes oli ka just pikk artikkel selle kohta, kui osavaks röövlid on muutunud ja kui paljud inimesed pigem igasugu lunaraha ära maksavad, kui politseisse pöörduvad. Nojah, aga lisaks elab siin iga hoovi peal teenija, kes koristab maja ja teenija abikaasa, kes on tavaliselt aednik. Ja majad on tõesti nii suured, et minul oleks tarvis kaarti, või veel parem tom-tomi orienteerumiseks.
Täna hommikul kuulutati homne ootamatult vabaks päevaks. Nimelt algas rahvaloendus, viimane toimus aastal 1989. Siis oli elanikke 28 miljonit ja nüüd ennustatakse, et ehk 40 miljonit tuleb ära. 150 000 rahvaloendajat on kokku ning lehes on arvamusartiklid teemal nt miks mina ei lase end loendada. Põhjus number 1 – mul ei ole relva. Sest arvatakse, et see on superhea võimalus igasugu röövlitele majadesse sisse saada. Osad tunnevad ennast keenialastena ja ei taha, et nende suguharu (või hõim või kuidas neid kutsutakse) kohta küsitakse. Ja samas peavad loendajad minema piirkondadesse, kuhu isegi politsei öösiti minna ei julge. No vot, siia ei ole loendajad veel jõudnud, ma tahaks ikka ka kirja saada – turistid võetakse arvesse. Ma ükspäev võtan ajalehe kätte ja teen ülevaate, millest siin kirjutatakse – päris erinev teemakäsitlus meie päevalehest ja postimehest.
