Howdy, howdy! Alustan sarnaselt eelmisega, et midagi väga põnevat mul rääkida ei ole. :=) Ma arvan, et enamik asju, mis on minu jaoks jube põnevad ja uudsed, on natuke Aafrikat teadvate inimeste jaoks täiesti tavalised ja mind alati ennast ärritab lugeda teemal a la prantslased musitavad tervituseks või appi, Aafrikas ongi kõik mustad.
Töö minu NGOs edeneb väga aeglaselt, et mitte öelda, seisab paigal. Osa on tingitud sellest, et teisipäeviti, neljapäeviti ja laupäeviti ei ole elektrit ning siis nagu kontoris eriti midagi teha ei saa. Muu tegevus seisab selle taga, et ei saada kätte näiteks õigeid inimesi, selleks, et projekti jätkumiseks vahendeid eraldada. Aga mis ma virisen, tahtsin näha valitsusväliste organisatsioonide rohujuure tasandi tööd Aafrika moodi ja seda ma siin ka näen. Homme lähen hoopis teise suunda, nimelt ühte rehabilitatsioonikeskusesse ja nagu siin pakuti, et kindlasti pean sitast onnis elama. Ma siiski arvan, et ei pea.
Hoolimata kõigist kollijuttudest, Nairobi pole mulle endale veel megaohtlikku muljet jätnud. Ja mõned kohalikud, kellega ma olen rääkinud, ütlevad ka, et turvalisus on võrreldes näiteks 3-4 aasta taguse ajaga tunduvalt paranenud. Näiteks et nüüd on võimalik tänaval mobiiltelefoniga rääkida kartmata et keegi selle käest tõmbab. Lisaks peavad nüüd matatud (need väiksed kortsus valged marsad, mis siin ühistranspordi rolli täidavad) reegleid järgima, ja enam ei või 15 kohalisse bussi 30 inimest panna, liiga kõva muusikat mängida ja ise roolis purjus olla. Kuna britid on vist endiselt eeskujuks, siis on siin rangemad suitsetamiskeelud kui näiteks Belgias. Ehk et baarides ja avalikes kohtades ei tohi suitsetada ja kui ma nüüd selle peale mõtlen, siis olen siin tõesti väga vähe suitsetajaid näinud.
Liiklus hirmutab mind igal pool, Euroopas, Ameerikas, Aasias ja loomulikult ka siin, Aafrikas. Inimesed sõidavad ogaralt ja eelmisel nädalal oli Nairobi lähedal just üks bussiõnnetus, kus hukkus umbes 20 inimest. Aga õnne küsimus, sest busside peale on näiteks kirjutatud: “Relax, God is in charge.”. Kena, ah? Mina sõitsin bussiga, millel ilutses püha kolmainsus ehk Obama, Nelson Mandela ja Kofi Annan. Kõik on hästi, relax!
Välja arvatud mõned piirkonnad ja supermarketid (kus näeb ikka päris palju valgeid ja hindusid), siis tänaval jalgsi käies olen tõesti tavaliselt see ainuke valge inimene. Ja ma ei ole ise sellise kontrastiga veel harjunud. Kui ma oma NGO ühte slummiprojekti külastasin, siis oligi nii, et lapsed jooksid karjas järgi ja karjusid mzungu, mzungu, how are you? Märt kohe ütleb, et meil ei ole orjaks olemise taaka, aga ikkagi tekib küsimus, et miks ma ei võiks Eestis mustale järgi joosta ja hõikuda mustmees, mustmees kuidas läheb? Õige vastus on muidugi, et ma ei taha, aga see poleks aktsepteeritav ka.
Eile oli suur rõõm ja õnn, sain linnast välja ja käisime Hell’s Gate National Park’is. Kuna seal ohtlikke loomi eriti ei ole, sai ratastega liikuda, mis oli tore ja nägin siiski oma esimesed sebrad, gasellid, notsud, ahvid ja sinilinnud ära. Ahvid on väga halbade kommetega, mille neile on õpetanud inimesed, kes keeldudest hoolimata loomi söödavad. Valvur küll lubas puukaikaga valvata, aga nagu me võileiva välja võtsime, siis 30 sekundit hiljem näpati see sõrmede vahelt ära. Ja ahvid on suured ning võimalik, et marutaudis. Seega pole väga lahe, kui ta küünega võileiva asemel kogemata sinu käest haarab. Meie teejuhiks oli Joseph in Hell, lahe tüüp, kes 18 aastaselt oli Somaalia piiri ääres võidelnud ja päris palju surma näinud. Kogu see mööda kaljusid turnimine on päris lahe, aga ei saa mööda vaadata asjaolust, et minu jaoks on kõrgeim vallutatud tipp enam-vähem Toomemägi ja mägikitsel ning minul väga palju ühist ei olnud.
