külaelust

Edital on karates must vöö ja ta magab macheta voodi all. Lisaks on tal padja all väike nuga ning öökapil pisut suurem. Minul aga saigi teoks ammune Aafrika stereotüüp – peatusin mõned ööd lehmasitast põrandaga onnikeses. Selles samas, kus magab Edita, macheta voodi all.  Käisin seal külakeses naiste mikrofinantseerimisprojektiga tutvumas (17 gruppi, umbes 200 naist, kelle väiksed ärid seisnevad maisi, teravilja, parafini, tee ning küttepuude ehk siis kõige hädavajalikuma müümisest). Laenusummaks on nii keskmiselt 30 – 60 eurot ja tagatiseks nt jalgratas, raadio või lehm. Laenuperioodiks siis ka 3-6 kuud. Aga läheb kenasti, naised olid uhked ja õnnelikud oma pisiäride üle ning et on midagi teha ja ei pea tegevusetult istuma ja et saab lapsed kooli saata.

James on pensionär (v.a et Keenias mingisugust riiklikku pensionisüsteemi pole, v.a vist valitsuse ametnike jaoks) ja minu võõrustaja. Tema naine Jennifer on koolidirektor. Jamesi vanaisal oli 12 naist ning seega kogu küla sugulasi täis. Jamesi ema sünnitas 16 last, kellest 10 surid rõugetesse.  Jamesil ja Jenniferil on endal 6 last. James hakkas mind umbes kohe oma tütreks kutsuma.

Siin on ju nii, et sa ütled inimestele “Hello” ja siis nad ütlevad vastu “Fine, thank you.” Lisaks tänavad nad sind selle eest, kui sa neid pildistad ja kui nende juurde juhuslikult sisse astud. Pildistamine üldse meeldib kõigile väga. Nagu kaamera välja võtad, siis rivistuvad kõik lähedalolevad inimesed kiirelt väikeseks grupiks ja poseerivad. Ja ütlevad aitäh. Mõned jooksid tuppa ka paremaid riideid selga panema pildi jaoks. Ja ütlesid aitäh.

Kõigile teeb tohutult nalja see, et ma pagan olen ja kirikus ei käi. Teine naljanumber oli, kui ma pakkusin, et Eestis on võib-olla nii 10 mustanahalist kokku. (tegelt on rohkem kindlasti). James rääkis mingi sada korda naerdes seda lugu, kuidas valged inimesed tema sõbra nahka nühkisid, et värv maha tuleks. Esimest korda ma kogesin ka seda, kuidas mõned väiksed lapsed mind nähes hirmust nutma hakkasid ja põgenesid. Sest nad lihtsalt kardavad valget nahka ja pole sellised koletisi varem näinud.

Külainimesed olid üldse kõige sõbralikumad inimesed, keda ma olen elus kohanud. Teisel päeval olid kõik juba mu sõbrad, ka need, kellega ma veel kohtunud polnud. Sest jutt levis, et mzungu on küla peal. Nii et lähed väikesele jalutuskäigule ja iga natukese aja tagant peatab sind keegi ja ütleb, et tere sõber, kas sina peatud proua Jenniferi juures? Jalutad ja igale majale lähenedes tormavad lapsed müdinal tee äärde ilmaimet ehk siis mind vaatama. Et jah, üks hetk teeb see nalja, teine hetk väsitab, kolmas hetk harjud selle absoluutse tähelepanu keskpunktis olemisega ära.

“There are no friends in polygamy” – ütles Anne, kes küpsetas oma väikse ärina tee ääres friikaid ja chapatisid. Ma olin enne küsinud, et mida ta mees teeb. Ei midagi. Ta oli varem politsenik, kuid ma ei tea, mis valesti läks. Võib-olla alkohol. Praegu istub ta naine number kahega kodus ja ei tee midagi. Keenias on üldse naisi palju rohkem kui mehi – jätkab Anne. Miks see nii on?- küsin mina. Ei tea, küllap on see Jumala plaan. (siin kohal meenub ahastav ajaleheartikkel teemal, et kas on võimalik, et jumal andis naftat naabritele Sudaanile ja Ugandale, kuid jättis Keenia ilma? – mingist uuest leiukohast käis jutt, Keenial muidu ikka on naftat)

Kisumus veetsin ühe ööpäeva ja siis hotelli administratöör kohe küsib, et oi, kas tõesti ainult üheks ööks, te võiksite ikka kolmeks nädalaks või veel parem kuuks ajaks jääda. Kas te tulete tagasi? Ah ei tea? No eks ma siis palvetan, et te tuleksite. Aeg on siin kuidagi teise kulu ja väärtusega. Paar päeva ei ole mingi aeg. Külanaised lubasid mulle ka oma onnides nurga eraldada, et ma ikka kuudeks külla saaksin jääda.

Aa ja ma tahan ikkagi ära mainida, et komisjoni delegatsioonil on siin uus turvaülem, kes nüüd esimese asjana laseb kõigile töötajatele kuulikindlad vestid ja kiivrid tellida. (???)