Esiteks see fantastikaline vaade saarestikule. Lamule reisimise juures oli minu suuremaks elamuseks Manda lennujaam, mis koosnes umbes ühest õlgkatusega terrassist (seinu ei olnud noh) ja kogu asjaajamine oli väga paindlik. Jah, austatud reisijad, palun oodake, meie turvakontrolli masin alles käivitub. Nii. Natuke läheb veel aega, tulge seiske siia varju, masin ikka käivitub. Vedelikke võis loomulikult lennukisse võtta. Ja seda ma tõesti kohe hindan. Nairobist õhkutõusmisel kukkus laest alla (ja minul kukkusid selle peale muidugi silmad peast) valgustabloo “kinnitage rihmad” ja jäi mõnusalt juhtmeidpidi üles alla kõlkuma. Enamik naersid kõva häälega ja kuna minu jaoks oli see ju esimene “low-cost african airline” kogemus, siis ma lihtsalt võtsin teadmiseks, et koostlagunev lennuk ei ole muretsemistvääriv.
Nii, pagasi “kättesaamislint” nägi välja siis järgmine. 
Reisides mul varem on alati olnud see tuleb-kõik-uus-ära-proovida-tunne, see on hakanud vaikselt üle minema ning üks asi, ilma mida tegemata ma kindlasti hästi edasi saan elada on eeslitakso kasutamine. Lamul, kus on väga kitsad tänavad, esineb isegi eesliliiklusummikuid. Ma nägin seal olles kahte motoriseeritud masinat – üks oli prügivedamistraktor ja teine oli kiirabi (rangelt võttes oli tegemist tuk-tukiga, ma kordan veelkord, Lamul te ei tahaks haigeks jääda).
See on nüüd koht number kaks kõige sõbralikema inimestega, number 1 olid seal Ebuhaya piirkonna külades. Ramadan oli just lõppenud, nii et elu käis jälle ja naiste käed olid kenasti hennamaalingutega kaetud. Minu reisijuht-raamat ütles, et Lamu on nii tähtis islamikeskus, et mõnede meelest võrdub kaks korda Lamul käimist ühe korra Mecca külastamisega. See Lamu külastamine peab küll kokku langema Mohamedi sünni tähistamise pidustustega (kestavad nädal).
