Ayurveda retreati päevad möödusid kiiresti ning kuna kolme nädala jooksul oli mu elu nii kenasti struktureeritud, et ise polnud mitte millegi osas vaja mõelda, siis mäe otsast alla iseseisva elu peale tulemine tundus suure väljakutsena. Enne veel käisime üks päev salaja kohvi joomas, üks kord templis S kaelakeed õnnistamas (kuna see oli kasutatud poolvääriskividest ja et eelmise kandja energiast lahti saada umbes) ning viimasel õhtul kogu kambaga väljas söömas (meie kõhud olid aga kokku tõmbunud ning palju sööki jäi järgi).
Teel Ootyst Mysore`i istusin kohaliku proua kõrval. (siin nimelt saab bussis kinni panna spetsiaalse “daami istme”, mis tähendab, et su kõrval istub samuti daam ja mitte härra). Teekond oli väga ilus, sest sõitsime läbi loomade reservaadi ning nägin tee ääres hirvi ja umbes 6 elevanti (kahel neil olid pojad kõhu all, niiviisi et suur elevant seisab peal ja väike elevant all). Kuna tegemist oli mägiteega, siis ilma liialduseta umbes pool aega lasi bussijuht signaali. Selline valju sõit. Juba teist korda kuulsin väljendit “she expired”, mis tähendab, et keegi suri ära. Parim enne sai mööda – ju siis kohaldatav ka inimeste osas. Nimelt minu kõrvalistuv daam tuli just oma ämma matustelt, ämm oli üle 100-aastane olnud enne kui “parim enne” mööda sai.
Üleeile õhtul siis saabusin Mysore´i. Esimesel õhtul minu seiklused piirdusid umbes sellega, et hotelli vastuvõtulaua 20-aastane noormees suutis umbes iga kord kui ma möödusin öelda, kuidas talle ikka minu blondid juuksed ja kahvatud silmad meeldivad ning kuidas mul on 20-aastase keha. Nii et ayurveda töötab tõesti – sain 10 aastat nooremaks hoobilt. Siin koduümbruses jalutades sattusin kullapoodi Indian Bride ning ma ütlen, ma pole kuskil mujal näinud sellist kullaostmise tungi. Kahekorruseline pood oli kliente paksult täis, kes kõik endlae raskeid kuldkette kaela sobitasid. Võib-olla on pulmahooaeg, kes teab.
Eilne pani mul aga pea ringi käima. Üritasin nimelt oma kahel jalal jõuda Mysore´i paleeni. Peaks olema umbes 15-20 minutit jalutada, aga oi kui paljud jõuavad selle ajaga juttu teha. Ma suutsin ka sellise isehakanud sõbergiidi otsa komistada ikka. Paleesse ma ei jõudnudki. Eks ta mind võlus ikka alguses jutuga, et on teel ashramisse ning “make karma, not money”. Tegelikult oli tore ja ta vist tõesti tahtis natuke karmapunkte koguda. Et raha teha on lihtne, aga sõprust raske. Igaljuhul kimasime tuktukiga paari kiriku ja moshee juurest läbi. (ühe teeputka juures, kus me peatusime hängas mees, kellel oli püksilukk lahti ja peenis tilpnes välja. Lisaks oli tal käes püstol, millest ta päästikule vajutades inimesi sihtis. Mind ka. Padruneid õnneks sees polnud. Haige!). Siis läksime kohalike turule, kus mulle riputati külge plastmassist käevõrusid ning et ma pisut naisem välja näeksin, lasti palmikusse (nagu mul oleks onju!) jasmiiniõied siduda. Igal pool pidin seda ülimagusat chaid ka jooma. Käisime vaatmas kuskil majas, kuidas mehed kohalikke plärusid keerasid ning kuidas viirukeid tehti. Siis muidugi veeti mind tohutult ökosõbralikku õlide ja viirukite poodi, kus oli imehea müügimees (lootose õli stressi vastu ja vesiroosi õli moskiitode vastu jne) ning tühjade kätega ma sealt ei lahkunud. Mul ei olnud muidugi raha kaasas ning siis “sõber-giid” plekkis (laenuna). Vahepeal käisime söömas (söögi tegi ta ka välja peab mainima) ning siis otse loomulikult kohalikku siidimaailma. Ning kuna mul küll põhimõtteliselt oli juba varem plaanis salle osta, siis järjekordselt tühjade kätega ma ei lahkunud. Õnneks minu kauplejavaim oli valmis. Aga jah, meie sõprus hakkas läbi saama, kuna ma pidin õhtul kellegi teisega kokku saama (ahah, sa ei taha enam minu sõber olla, jah) ning ma arvasin, et ta tänasele daytripile võib kaasa tulla ainult siis kui poole hinnast ise maksab. Sellega ma aga murdsin tema südame ja lahku me läksime.
Vahepeal broneerisin endale tänase päevase reisi. Õhtul suutis agentuuri boss helistada, et küsida, mis ma teen ja et ta nüüd tuleb siis läbi. Ei no mida? See diil jäi meil siiski katki.
Õhtul sain kokku mõnede “couchsurferitega”, käisime katuserestoranis istumas. Enne seda tuli M töölt ja viis mu mootorratta tagaistmel tuledes paleed imetlema (ainult nädalavahetuseti pooleks tunniks).
Praegu helistasin retseptsiooni ning tellisin kohvi. Mees kordas üle, “ahah, kohvi ilma suhkruta”. 3 sekundit hiljem helistas tagasi, et küsida kas ma soovisin kohvi või teed. Ei no millest me räägime?
Head emadepäeva!
