Täna on mul viimane päev Indias ning panen siis tagantjärgi vahepealsed tähtsündmused kirja.
Mysore`i esimese päeva ehmatusest ja peas valitsevast virr-varrist sain umbes järgmiseks päevaks üle ning edasi läks ladusamalt. Ühendasime kohatud sloveenist noormehega väed ning käisime päevasel väljasõidul Sravanabelagolas, Beluris ja Halebidis. Esimene peatus meeldis mulle kõige rohkem, paljajalu tuli kuumadest astmetest mäe otsa ronida (vihje: tõepoolest tasub paar sokke templiõuedes ja muudes pühades kohtades kõndimiseks kaasa võtta, sest muidu põlevad uskmatutel tallad ära.) Härrasrahval seda probleemi ei olnud, sest nemad kanti korvtoolides mäe otsa. Ülevalt oli hea vaade ning mäe otsas oli ka guru, kes meid väikse mündi eest õnnistas. Halebidi ja Beluri templid olid samas stiilis (Hoysala arhitektuuri meistriteosed – kui see kellelegi midagi ütlema peaks) ning meenutasid mulle natuke Angkor Wati. Seal olime järjekordselt superstaarid, kuna igasugu suurpered soovisid valgete vaatamisväärsustega pilti teha. Alguses palub üks inimene ja siis märkamatult rivituvad veel 20 inimest pidlistamisjärjekorda.
Liiklus (eriti Austraaliast tulnu jaoks) oli ikka päris hull ning autod kihutasid teel üksteisele samas reas vastu. Selle asemel, et üks neist (eelduslikult muidugi see, kes vastassuunavööndis sõidab – sageli meie) aeglasemaks võtaks, vilgutavad nad vastastikku tulesid ja signaalitavad ja lisavad gaasi. Igal hetkel muidugi ületab teed ka mõni sõraline või terve kari sokukesi ning lonkivad kohalikud inimesed, kes põhimõtteliselt paremale ega vasakule ei vaata. Kogutud hea karma peaks halvima vist ära hoidma. Tagasi tulles nägime ka autoõnnetust. Auto oli kummuli vastu puud ja inimesed rippusid aknast välja. Rahvasumm (no nii 50 inimest) seisis ümber ja vahtis, keegi midagi ei teinud. Võimalik muidugi, et nad ootasid kiirabi ja neid oli instrueeritud mitte käppima.
Järgmisel päeval käisime veel paleed imetlemas. Seal täitsa tasub audiogiid võtta, sest siis saab teada, et kui kuningas elevandi seljas festivali ajal läbi linna sõitis, siis alamad andsid elevandile lille, elevant ulatas selle londiga valitseja kätte, valitseja õnnistas lille ning elevant andis lille alamale tagasi. Palee ees istus India filmides tuntud umbes aastane laps ja mängis kahe kobraga.
Õhtul kohtusime teiste rännusellidega Shilapshree restoranis Gandhi väljakul. Venelane Aleksei oli paljajalu, sest ta kingad olid nii kõvasti lehmasita sisse kinni jäänud, et neid teps mitte enam seal välja kaevata ei saanud. Järgmisel päeval kohtusin veel kohaliku armastuse guruga (või nii teda keskkooli ajal kutsuti), kes pakkus hotell Roopa katusel õlut ning rääkis, et India on nagu tujukas naine.
