Veetsin nädala McLeod Ganjis – see on see koht, kus asub Dalai Lama tempel Tsuglag Khang ning palju eksiilis tiibetlasi ning kottpükstes spirituaalsust jahtima tulnud lääne inimesi. Linnake on täis ööbimiskohti, mõnusaid kohvikuid ja restorane ning momod ehk tiibeti pelmeenid olid igapäevaseks kõhutäiteks.
Delhist viis sinna 12-tunnine ilma konditsioneerita bussisõit, mille käigus oli tõeline oht lämbuda akendest sisse tulevate heitgaaside kätte. Salli mähkumine aitas. Mu kõrval istus jaapanlannast profisportlaste kokk (uurisin järgi, Barutole pole ta praadi valmistanud), kes Indias juba seitsmendat korda ning hetkel sõitis McLeodi oma tantsuõpetaja juurde. Tagasiteel oli mul juba aga konditsioneeritud Volvo AC buss (kõige shefim, mida siin saada võib) ja kuigi olin broneerinud daami istme, istus mu kõrval ikkagi üks vanamees. Skandaal! Üle rea istuv nunn mõistis mu frustratsiooni hästi.
Saabudes mul kohe vedas ehk Dalai Lama oli naasmas oma välisvisiidilt ning rahvas palistas teid ja ootas tema kojusaabumist. Ja siis ta tuligi. Vuhises küll autos mööda, aga ikkagi oli tore teda seal aknast naeratamas ja lehvitamas näha.
Kuna M elutseb Tushita meditatsiooni keskuses, siis ma vedasin end ka kolmel korral mäe otsa ja võtsin osa analüütilisest meditatsioonist. Chakratest seekord ei räägitud. Hollandlasest õpetaja kõneles hoopis sellest, kuidas ta oli haige ja valudes ja mõnedel päevadel praktiliselt halvatud. Kuid siis hakkas oma meelt treenima ja mediteerima ja nüüd kepsutab nagu vanamutt Rõõmupalli multikas. No see viimane on minu kunstiline liialdus.
Nii, siinjuures on oluline ära märkida kui vastikud tegelased on ahvid. Ja mina olen ju ise ahviaastal veel sündinud. Nad on hästi jubedad ja lõrisevad ja ajavad koeri taga, kui koerad liiga lähedale tulevad. Mulle öeldi, et võib küll karjast läbi minna, kui hambaid ei näita ja ahvile silma ei vaata. Ei aitäh. Üks ülikaitsev ahviema arvas ikka, et peaks mind eemale peletama. See tal õnnestus ka. Käte plaksutamine ja väikeste kivide loopimine (aga mitte pihta) pidi ka aitama. Kui ma kunagi aastaid tagasi lugesin Lii Undi raamatut „Parim näitleja linnas“ ja ta kirjutas, kuidas ahvid on kõige koledamad loomad, ei saanud ma sellest üldse aru. Nüüd saan.
Käisin kohtumas ühe tiibetlasest endise poliitvangiga, kes võeti kinni, olles viibinud vaid 6 minutit rahumeelsel protestil ning hoiti vangistuses iga minuti eest aasta ehk kokku kuus aastat. Ühel teisel päeval toimus seal munkade ja muude inimeste küünlamarss Tiibetis hiljuti vangistatud ja tapetud munkade mälestuseks ning Delhis selle vastu näljastreigiga protestijate toetuseks. Meie istusime ja mugisime sel hetkel maitsvaid momosid ning omanikust tiibetlannast provva rebis kõik kardinad kibekähku akna ette ja ütles, et me ei tohi vaadata. Ma ei saanud loogikast täpselt aru, aga et kuna nad ei saa ise küünlamarsil osaleda, siis ei olevat viisakas ka vahtida. Pärast läksime välja ja vahtisime ikka. Nagu ka kõik teised tänavatel olijad.
Käisime ka Noburlingka instituudis (kena koht, kus tegeletakse Tiibet käsitöö-oskuste, kultuuri ja väärtuste elushoidmisega) ning pärast seda Tema Pühadus Karmapa kloostris. Tema Pühadusel oli parasjagu audients ning ma sain ka õnnistatud punase paela kaela. Tegemist on 17nda Karmapa reinkarnatsiooniga ning kuuldavasti on hetkel tunnustatud erinevate laamade poolt kahte erinevat inimest kui Karmapa reinkarnatsiooni, kes siis ka seda rolli täidavad. Segaduste ajastu ühesõnaga.
Mõnus jalulutuskäik kulgeb ümber Dalai Lama kloostri ning möödaminnes saab palverattaid keerlema panna. Shefimatel on endal aga palveveskid toki otsas, mida kõristades ja palveid lugedes nad ümber templi kõnnivad. Mina sattusin mõlemal korral, kui oli palverataste keerutamise tipptund, mis tähendas, et enamik rattaid keerles hoogsalt ning nende keerlema panemise rõõm jäi olemata. Sai ainult pisut hoogu juurde anda.
