Tegelikult ma ei ole külas akõnnil vaid eestlastel. Aga ma õppisin ära uue sõna “akõnn” ja tahan seda igal võimalikul juhul kasutada. Ja võimatul. Selle sõna õppisin ma raamatust “Külla akõnnile”. Akõnn on niisiis kasahhi rahvalaulik, kes dumbra saatel igasugu lugulaule esitab.
See raamat sarjast “Rännuraamat” on täiesti uskumatu sovjeti propaganda, kus on palju lauseid a la “see on ajaloo näitlik õppetund”, nimelt see, kuidas kasahhid hakkasid uudismaa sovhoose rajama olles enne väga kultuuritult 500 ja rohkem aastat steppides nomaadielu elanud. Lisaks on seal raamatus lugulaul, kuidas kõik sovjetirahvad kiidavad oma rahvust. Grusiin ütleb, et grusiinid on hästi külalislahked. Eestlane ütleb “Eestlane on hästi hoolikas. Kõik mis eestlane teeb on hästi tehtud”. Selline lugu. See raamat ei ole mul veel läbi.
Esimeste päevade põhjal olen ma täiesti vaimustunud nendest miljonist purskkaevust, mis siin linnas purskavad. Ja tolliametnike ning politseinike suurtest vormimütsidest. Sinna vormimütsi sisse peidavad nad protokollivihiku. Kui vaja trahvi teha, võtavad mütsi peast ja mütsi seest siis trahvikviitungi. Autod on siin suured ja ilusad, aga see ei peaks naftariigis üllatama. Kuna politseid varitsevad iga nurga taga ning vilkurite vilkudes kihutavad reegliterikkujatele järgi, siis vähemalt jalakäijate sebradel üle laskmine toimib. Nii et magistraali ületamisega saan isegi mina hakkama.
Eile toimus presidendi pargis lillefestival koos kohaliku kultuuriprogrammiga. Päike paistis, lapsed suplesid purskkaevus, kõik sõid jäätist, alkoholi kuskil ei müüdud. Enne seda käisime käsitöölaadal ning mul on nüüd Kõrgõstani tikandiga kleit. Rohelisel turul müüdi hobuseliha ning muid häid asju, värskelt soolatud kurki ja seeni ning sefiiri. Ma olen täiesti oma kultuuriruumis tagasi, selline tunne on vähemalt. Kumõssi proovisin ka, rohkem ei taha.
P.S. Ma saan isegi vene keelest päris palju aru. Sellega ma ei olnud arvestanud.
