„Õunad on Kasahstanist“ – selle lause poetab enne lennukist väljumist raamatu autorile Arkansasest pärit armastaja, kes on teel kohtumisele oma internetipruudiga (väike vahemärkus: kohtusin siin ühe eestlasega, kes teades, et ees seisab Kasahstanis tööpostile asumine, asus ettenägelikult interneti tutvusportaalis kohalike kaunitaridega suhtlema ning aasta hiljem lennukilt maha astudes oli pruut ees ootamas. Nüüd on nad abielus ja soovivad järgmisena kolida Austraaliasse). See, et õunad on pärit Kasahstanist, jääb raamatu autorit painama ning ta otsustab riigist, mida ta varem kaardiltki leida ei suutnud, raamatu kirjutada.

Seega trivia nr 1: Õunad on pärit Kasahstanist. Nõukogude ajal kasutusel olnud nimi Alma-ata tähendas tõlkes „õunte isa“ ning praegune Almatõ umbes „õunasust“ või midagi sarnast. Nõuka ajal olid eriti kuulsad Aporti õunad, mis olla olnud imiku pea suurused ning mida kallid külalised võrgutäite kaupa koju kaasa viisid. Aga NLi lagunemine kuivatas kokku nii õunaturu kui Aporti õunte populaarsuse. Õunaaiad jäid hooletusse ning tänapäeval need õunad enam nii suureks ei kasva.

Trivia nr 2: Trotski oli Kasahstanis asumisel.

Trivia nr 3: Berkutchi ehk kotkaste valitseja. Nad peavad siin steppides kotkastega jahti, trio inimene-hobune-kotkas. Ma käisin eile kotkashõul ka, kus nende oskusi demonstreeriti. See oli lahe.

Trivia nr 4: President Nazarbayev otsustas 1994. aastal, et pealinn tuleb Almatõst Astanasse viia. Kolimine algas kolm aastat hiljem. Põhjuseid pealinna kolimiseks oli mitmeid. Esiteks oli Almatõ rahvastik kasvanud liiga suureks ning mäed ei lasknud linnal enam laieneda. Tulemuseks suur õhureostus (Almatõ on siiani maailma kümne enim reostunud õhuga linna hulgas). Teiseks on piikonnas maavärinaid (Almatõ on kaks korda maatasa tehtud. Ja ühte väiksemat kogesin ma siin ise mõned päevad tagasi kui öösel maja värisemise peale üles ärkasin.). Lisaks asub Almatõ ebasobivalt piiri ääres, mis on ohtlik potentsiaalse Hiina-invasiooni korral kui ka lihtsalt ebasobivalt kaugel ülejäänud kohtadest (näiteks Kaspia mere naftavarud on 3000 km kaugusel. Kasahstanis on viimase 30. Aasta suurim naftaleid). Elu uues pealinnas oli esimestel aastatel tõeline uusasunike oma, lõbustusasutusi polnud, elamispindadega oli kehvasti nii et isegi välisministeeriumi kõrgemad ametnikud elasid ühiselamu-tüüpi majutuses. See tõi aga kaasa ohtralt üliõpilasvaimus korteripidusid ning seda aega meenutatakse sarnase nostalgiaga. Astanasse lähen täna öörongiga (12 h Almatõst, tavalise rongiga umbes 20h), siis annan arhitektuuriimedest teada.

Trivia nr 5: Araali mere ökokatastroof. Järve pindala on vähenenud kolmandikuni esialgsest ning soolasus ületab ookeanide oma mitmeid kordi. Endine sadamalinn ja tähtis kalatööstuse keskus Aral asub nüüd veepiirist umbes 70km kaugusel. Kuivanud järvepinnalt kannab tuul umbes miljon tonni soola Euroopa mäetippudele sulatades igijääd.

Sellise olukorra on põhjustanud nõukogude poliitika stiilis „paneme jõed tagurpidi voolama“ ja „kasvatame kõrbes puuvilla“. Ehk et Araali merd toitvad jõed Amurdaja ja Sõrdaja juhiti kõrbe niisutamiseks kõrvale ning kõrb muudeti riisi- ja puuvillapõldudeks. Esialgu nii edukalt, et NList sai suuruselt teine puuvillaeksportija Hiina järel. Intensiivne väetiste kasutamine reostas ka põhjavee.

Trivia nr 6: rahvustoit on besbarmak – pasta hobuselihaga. Pole veel proovinud.

Trivia nr 7: Kasahstanis on suurim huntide tihedus maailmas – 40 000 hunti (võrdluseks Eestis on umbes 250-300)

Trivia nr 8: Nõukogude Liit tegeles alates 1949. Aastast Kasahstanis tuumakatsetustega, milleks eraldati 18500 km2 suurune maa-ala (Semipalatinski polügoon). Järgmise 41 aasta jooksul toimus 752 tuumaplahvatust, 26 atmosfääris, 78 maapinnal ja ülejäänud maa all. Kohalikke elanike võeti kui inim-laborirotte. NLi lagunedes oli Kasahstan suuruselt neljanda tuumaarsenaliga riik maailmas.  Peamiselt USA abiga tehti pärast iseseisvumist aga tuumapead kahjutuks. 1994. aastal toimus operatsioon Safiir, mille käigus viidi lennukitega Kasahstanist USAsse 600kg rikastatud uraani, mis niimoodi pooljuhuslikult mingist laost leiti.

Trivia nr 8: „Gulagi arhipelaagi“ autor Solženitsõn oli vangilaagris just nimelt Kasahstanis.

Trivia nr 9: Nursultan Nazarbayev on olnud Kasahstani president alates aastast 1991 ehk iseseisvumisest.

See raamat sarjast “Rännuraamat” on täiesti uskumatu sovjeti propaganda, kus on palju lauseid a la “see on ajaloo näitlik õppetund”, nimelt see, kuidas kasahhid hakkasid uudismaa sovhoose rajama olles enne väga kultuuritult 500 ja rohkem aastat steppides nomaadielu elanud. Lisaks on seal raamatus lugulaul, kuidas kõik sovjetirahvad kiidavad oma rahvust. Grusiin ütleb, et grusiinid on hästi külalislahked. Eestlane ütleb “Eestlane on hästi hoolikas. Kõik mis eestlane teeb on hästi tehtud”. Selline lugu. See raamat ei ole mul veel läbi.

Esimeste päevade põhjal olen ma täiesti vaimustunud nendest miljonist purskkaevust, mis siin linnas purskavad. Ja tolliametnike ning politseinike suurtest vormimütsidest. Sinna vormimütsi sisse peidavad nad protokollivihiku. Kui vaja trahvi teha, võtavad mütsi peast ja mütsi seest siis trahvikviitungi. Autod on siin suured ja ilusad, aga see ei peaks naftariigis üllatama. Kuna politseid varitsevad iga nurga taga ning vilkurite vilkudes kihutavad reegliterikkujatele järgi, siis vähemalt jalakäijate sebradel üle laskmine toimib. Nii et magistraali ületamisega saan isegi mina hakkama.

Eile toimus presidendi pargis lillefestival koos kohaliku kultuuriprogrammiga. Päike paistis, lapsed suplesid purskkaevus, kõik sõid jäätist, alkoholi kuskil ei müüdud. Enne seda käisime käsitöölaadal ning mul on nüüd Kõrgõstani tikandiga kleit. Rohelisel turul müüdi hobuseliha ning muid häid asju, värskelt soolatud kurki ja seeni ning sefiiri. Ma olen täiesti oma kultuuriruumis tagasi, selline tunne on vähemalt. Kumõssi proovisin ka, rohkem ei taha.

P.S. Ma saan isegi vene keelest päris palju aru. Sellega ma ei olnud arvestanud.

Näiteks Qutab Minar,  Humayun`s Tomb (ehitatud 16. Saj ühe Mughali valitseja lese poolt ja inspiratsiooniks Taj Mahalile) ning India suurim moshee Jama Masjid, mis mahutab 25 000 inimest ning kuhu meid kui valgeid naisi ei tahetud sisse lasta (läks ikka õnneks lõpuks). Häbematult palju aega olen veetnud ka Khan Marketis.

Omaette vaatamisväärsus muidugi oli ka Delhi moodne metroo, mille rongide esimene vagun on eraldatud naistele. Siinses tänavapildis domineerivad peamiselt mehed. Naisi vist ongi vähem. 2011 rahvaloenduse andmetel on vanuserühmas 0-6 aastat 7,1 miljonit tüdrukut vähem kui poissi. Sellise ebaloomuliku olukorra on tinginud soospetsiifilised abordid. Tüdrukute kasvatamine on nagu võõra aia kastmine ning nähakse majandusliku koormana ka abielludes maksta tuleva kõrge kaasavara pärast.

Taotlesin siin Kazakhstani viisat, paar päeva tagasi viisal järgi käies oli tüüpiline olukord. Saatkonna hoovis (justnimelt hoovis) ootasid viisataotluste sisseandmist või siis juba valmis viisa kätte saamist lisaks mulle umbes paarkümmend meest. Naisi rohkem ei olnud. Nad vist hoolitsevad kodus pere eest.

Sellega India jutud selleks korraks lõpevad (praegu saabus just kolmene koristustiim korterit läikima lööma) ning peagi on lootust lugeda sellest, kuidas ma siinsele taimetoitlusele tasakaaluks kasahhide juures hobuseliha sööma hakkan.

Delhist viis sinna 12-tunnine ilma konditsioneerita bussisõit, mille käigus oli tõeline oht lämbuda akendest sisse tulevate heitgaaside kätte. Salli mähkumine aitas. Mu kõrval istus jaapanlannast profisportlaste kokk (uurisin järgi, Barutole pole ta praadi valmistanud), kes Indias juba seitsmendat korda ning hetkel sõitis McLeodi oma tantsuõpetaja juurde. Tagasiteel oli mul juba aga konditsioneeritud Volvo AC buss (kõige shefim, mida siin saada võib) ja kuigi olin broneerinud daami istme, istus mu kõrval ikkagi üks vanamees. Skandaal! Üle rea istuv nunn mõistis mu frustratsiooni hästi.

Saabudes mul kohe vedas ehk Dalai Lama oli naasmas oma välisvisiidilt ning rahvas palistas teid ja ootas tema kojusaabumist. Ja siis ta tuligi. Vuhises küll autos mööda, aga ikkagi oli tore teda seal aknast naeratamas ja lehvitamas näha.

Kuna M elutseb Tushita meditatsiooni keskuses, siis ma vedasin end ka kolmel korral mäe otsa ja võtsin osa analüütilisest meditatsioonist. Chakratest seekord ei räägitud. Hollandlasest õpetaja kõneles hoopis sellest, kuidas ta oli haige ja valudes ja mõnedel päevadel praktiliselt halvatud. Kuid siis hakkas oma meelt treenima ja mediteerima ja nüüd kepsutab nagu vanamutt Rõõmupalli multikas. No see viimane on minu kunstiline liialdus.

Nii, siinjuures on oluline ära märkida kui vastikud tegelased on ahvid. Ja mina olen ju ise ahviaastal veel sündinud. Nad on hästi jubedad ja lõrisevad ja ajavad koeri taga, kui koerad liiga lähedale tulevad. Mulle öeldi, et võib küll karjast läbi minna, kui hambaid ei näita ja ahvile silma ei vaata. Ei aitäh. Üks ülikaitsev ahviema arvas ikka, et peaks mind eemale peletama. See tal õnnestus ka. Käte plaksutamine ja väikeste kivide loopimine (aga mitte pihta) pidi ka aitama. Kui ma kunagi aastaid tagasi lugesin Lii Undi raamatut „Parim näitleja linnas“ ja ta kirjutas, kuidas ahvid on kõige koledamad loomad, ei saanud ma sellest üldse aru. Nüüd saan.

Käisin kohtumas ühe tiibetlasest endise poliitvangiga, kes võeti kinni, olles viibinud vaid 6 minutit rahumeelsel protestil ning hoiti vangistuses iga minuti eest aasta ehk kokku kuus aastat. Ühel teisel päeval toimus seal munkade ja muude inimeste küünlamarss Tiibetis hiljuti vangistatud ja tapetud munkade mälestuseks ning Delhis selle vastu näljastreigiga protestijate toetuseks. Meie istusime ja mugisime sel hetkel maitsvaid momosid ning omanikust tiibetlannast provva rebis kõik kardinad kibekähku akna ette ja ütles, et me ei tohi vaadata. Ma ei saanud loogikast täpselt aru, aga et kuna nad ei saa ise küünlamarsil osaleda, siis ei olevat viisakas ka vahtida. Pärast läksime välja ja vahtisime ikka. Nagu ka kõik teised tänavatel olijad.

Käisime ka Noburlingka instituudis (kena koht, kus tegeletakse Tiibet käsitöö-oskuste, kultuuri ja väärtuste elushoidmisega) ning pärast seda Tema Pühadus Karmapa kloostris. Tema Pühadusel oli parasjagu audients ning ma sain ka õnnistatud punase paela kaela. Tegemist on 17nda Karmapa reinkarnatsiooniga ning kuuldavasti on hetkel tunnustatud erinevate laamade poolt kahte erinevat inimest kui Karmapa reinkarnatsiooni, kes siis ka seda rolli täidavad. Segaduste ajastu ühesõnaga.

Mõnus jalulutuskäik kulgeb ümber Dalai Lama kloostri ning möödaminnes saab palverattaid keerlema panna. Shefimatel on endal aga palveveskid toki otsas, mida kõristades ja palveid lugedes nad ümber templi kõnnivad. Mina sattusin mõlemal korral, kui oli palverataste keerutamise tipptund, mis tähendas, et enamik rattaid keerles hoogsalt ning nende keerlema panemise rõõm jäi olemata. Sai ainult pisut hoogu juurde anda.

Mysore`i esimese päeva ehmatusest ja peas valitsevast virr-varrist sain umbes järgmiseks päevaks üle ning edasi läks ladusamalt. Ühendasime kohatud sloveenist noormehega väed ning käisime päevasel väljasõidul Sravanabelagolas, Beluris ja Halebidis. Esimene peatus meeldis mulle kõige rohkem, paljajalu tuli kuumadest astmetest mäe otsa ronida (vihje: tõepoolest tasub paar sokke templiõuedes ja muudes pühades kohtades kõndimiseks kaasa võtta, sest muidu põlevad uskmatutel tallad ära.) Härrasrahval seda probleemi ei olnud, sest nemad kanti korvtoolides mäe otsa. Ülevalt oli hea vaade ning mäe otsas oli ka guru, kes meid väikse mündi eest õnnistas. Halebidi ja Beluri templid olid samas stiilis (Hoysala arhitektuuri meistriteosed – kui see kellelegi midagi ütlema peaks) ning meenutasid mulle natuke Angkor Wati. Seal olime järjekordselt superstaarid, kuna igasugu suurpered soovisid valgete vaatamisväärsustega pilti teha. Alguses palub üks inimene ja siis märkamatult rivituvad veel 20 inimest pidlistamisjärjekorda.

Liiklus (eriti Austraaliast tulnu jaoks) oli ikka päris hull ning autod kihutasid teel üksteisele samas reas vastu. Selle asemel, et üks neist (eelduslikult muidugi see, kes vastassuunavööndis sõidab – sageli meie) aeglasemaks võtaks, vilgutavad nad vastastikku tulesid ja signaalitavad ja lisavad gaasi. Igal hetkel muidugi ületab teed ka mõni sõraline või terve kari sokukesi ning lonkivad kohalikud inimesed, kes põhimõtteliselt paremale ega vasakule ei vaata. Kogutud hea karma peaks halvima vist ära hoidma. Tagasi tulles nägime ka autoõnnetust. Auto oli kummuli vastu puud ja inimesed rippusid aknast välja. Rahvasumm (no nii 50 inimest) seisis ümber ja vahtis, keegi midagi ei teinud. Võimalik muidugi, et nad ootasid kiirabi ja neid oli instrueeritud mitte käppima.

Järgmisel päeval käisime veel paleed imetlemas. Seal täitsa tasub audiogiid võtta, sest siis saab teada, et kui kuningas elevandi seljas festivali ajal läbi linna sõitis, siis alamad andsid elevandile lille, elevant ulatas selle londiga valitseja kätte, valitseja õnnistas lille ning elevant andis lille alamale tagasi. Palee ees istus India filmides tuntud umbes aastane laps ja mängis kahe kobraga.

Õhtul kohtusime teiste rännusellidega Shilapshree restoranis Gandhi väljakul. Venelane Aleksei oli paljajalu, sest ta kingad olid nii kõvasti lehmasita sisse kinni jäänud, et neid teps mitte enam seal välja kaevata ei saanud. Järgmisel päeval kohtusin veel kohaliku armastuse guruga (või nii teda keskkooli ajal kutsuti), kes pakkus hotell Roopa katusel õlut ning rääkis, et India on nagu tujukas naine.

Teel Ootyst Mysore`i istusin kohaliku proua kõrval. (siin nimelt saab bussis kinni panna spetsiaalse “daami istme”, mis tähendab, et su kõrval istub samuti daam ja mitte härra). Teekond oli väga ilus, sest sõitsime läbi loomade reservaadi ning nägin tee ääres hirvi ja umbes 6 elevanti (kahel neil olid pojad kõhu all, niiviisi et suur elevant seisab peal ja väike elevant all). Kuna tegemist oli mägiteega, siis ilma liialduseta umbes pool aega lasi bussijuht signaali. Selline valju sõit. Juba teist korda kuulsin väljendit “she expired”, mis tähendab, et keegi suri ära. Parim enne sai mööda – ju siis kohaldatav ka inimeste osas. Nimelt minu kõrvalistuv daam tuli just oma ämma matustelt, ämm oli üle 100-aastane olnud enne kui “parim enne” mööda sai.

Üleeile õhtul siis saabusin Mysore´i. Esimesel õhtul minu seiklused piirdusid umbes sellega, et hotelli vastuvõtulaua 20-aastane noormees suutis umbes iga kord kui ma möödusin öelda, kuidas talle ikka minu blondid juuksed ja kahvatud silmad meeldivad ning kuidas mul on 20-aastase keha. Nii et ayurveda töötab tõesti – sain 10 aastat nooremaks hoobilt. Siin koduümbruses jalutades sattusin kullapoodi Indian Bride ning ma ütlen, ma pole kuskil mujal näinud sellist kullaostmise tungi. Kahekorruseline pood oli kliente paksult täis, kes kõik endlae raskeid kuldkette kaela sobitasid. Võib-olla on pulmahooaeg, kes teab.

Eilne pani mul aga pea ringi käima. Üritasin nimelt oma kahel jalal jõuda Mysore´i paleeni. Peaks olema umbes 15-20 minutit jalutada, aga oi kui paljud jõuavad selle ajaga juttu teha. Ma suutsin ka sellise isehakanud sõbergiidi otsa komistada ikka. Paleesse ma ei jõudnudki. Eks ta mind võlus ikka alguses jutuga, et on teel ashramisse ning “make karma, not money”. Tegelikult oli tore ja ta vist tõesti tahtis natuke karmapunkte koguda. Et raha teha on lihtne, aga sõprust raske. Igaljuhul kimasime tuktukiga paari kiriku ja moshee juurest läbi. (ühe teeputka juures, kus me peatusime hängas mees, kellel oli püksilukk lahti ja peenis tilpnes välja. Lisaks oli tal käes püstol, millest ta päästikule vajutades inimesi sihtis. Mind ka. Padruneid õnneks sees polnud. Haige!). Siis läksime kohalike turule, kus mulle riputati külge plastmassist käevõrusid ning et ma pisut naisem välja näeksin, lasti palmikusse (nagu mul oleks onju!) jasmiiniõied siduda. Igal pool pidin seda ülimagusat chaid ka jooma. Käisime vaatmas kuskil majas, kuidas mehed kohalikke plärusid keerasid ning kuidas viirukeid tehti. Siis muidugi veeti mind tohutult ökosõbralikku õlide ja viirukite poodi, kus oli imehea müügimees (lootose õli stressi vastu ja vesiroosi õli moskiitode vastu jne) ning tühjade kätega ma sealt ei lahkunud. Mul ei olnud muidugi raha kaasas ning siis “sõber-giid” plekkis (laenuna). Vahepeal käisime söömas (söögi tegi ta ka välja peab mainima) ning siis otse loomulikult kohalikku siidimaailma. Ning kuna mul küll põhimõtteliselt oli juba varem plaanis salle osta, siis järjekordselt tühjade kätega ma ei lahkunud. Õnneks minu kauplejavaim oli valmis. Aga jah, meie sõprus hakkas läbi saama, kuna ma pidin õhtul kellegi teisega kokku saama (ahah, sa ei taha enam minu sõber olla, jah) ning ma arvasin, et ta tänasele daytripile võib kaasa tulla ainult siis kui poole hinnast ise maksab. Sellega ma aga murdsin tema südame ja lahku me läksime.

Vahepeal broneerisin endale tänase päevase reisi. Õhtul suutis agentuuri boss helistada, et küsida, mis ma teen ja et ta nüüd tuleb siis läbi. Ei no mida? See diil jäi meil siiski katki.

Õhtul sain kokku mõnede “couchsurferitega”, käisime katuserestoranis istumas. Enne seda tuli M töölt ja viis mu mootorratta tagaistmel tuledes paleed imetlema (ainult nädalavahetuseti pooleks tunniks).

Praegu helistasin retseptsiooni ning tellisin kohvi. Mees kordas üle, “ahah, kohvi ilma suhkruta”. 3 sekundit hiljem helistas tagasi, et küsida kas ma soovisin kohvi või teed. Ei no millest me räägime?

Head emadepäeva!

Tänaseks aga tuli juurde noormees Torontost, kes saabus just Mumbaist oma kolmandalt juuksesiirdamisoperatsioonilt. Mingi ülipeen uus tehnika (uus-uus oli 3 aastat tagasi, kui talle esimene siirdamine tehti), mida Kanadas veel ei kasutata ja USAs alles hakati kasutama (üks siirdamine maksab 25 000 USDi, Mumbais aga ainult 10 000 USDi). Nii et siin ta siis taastub, peab hoiduma otsese päikesekiirguse eest (selle peale üks küproslasest ayurveda õpilane suutis öelda, et oi, kui sa ei või päiksepaiste lähedal olla, siis ma parem liiga ligidale ei tule) ja läheb kuu aja pärast kontrolli, et kui tihe pahmakas on.

Vahepeal tuhises siit läbi 147 kg kaaluv Dubais elab iraanlanna S. Kaal on oluline ära märkida, sest ta ise ei teinud sellest numbrit ning ütles, et ta kuni viimase ajani kunagi ei tulnud selle peale, et on ülekaaluline. Ta oli 32 aastane, kuid kartis üksinda toas olla. Palus oma naabertubade elanikke enda tuppa sisse kolida (nood keeldusid). Taimetark korjas talle aga aiast kimbu heina, mis pidi aitama hirmude ja halbade energiate vastu, kui see magamistuppa vaasi panna. Ning see teebki siinsed inimesed nii toredaks, kuna nad usuvad sellistesse asjadesse ja siis see aitabki neid. S pidi jääma siia kuuks ajaks, kuid kuna ta õde ei saanud tööl tema asendamisega hakkama, siis ta pidi tagasi lendama oma töökohta päästma. Siinne no-refund poliitika muidugi tähendas, et ta pidi 5 päeva eest kuu aja hinna välja käima. Aga S auks peab ütlema, et ta ei näinud ka selles mingit probleemi.

I usub, et peatselt saabub maailmalõpp. Tema südamechakra oli suletud – arst olla talle niimoodi öelnud. Tema lugu on järgmine: ta abiellus ja sai kolm last.  Siis  hakkas mees teda petma ning I otsustas, et ei saa elada ülejäänud elu mehega, kes teda ei armasta ning toimus lahutus. Seejärel kohtus ta oma teise mehega, kes oli temast 10 aastat noorem, kuid mees hakkas jooma ning muutus laste suhtes armukadedaks ja nii tuli jällegi lahutus. Kolmas mees oli tema squashi ja golfikaaslane, kelle naine suri rinnavähki. Mees meelitas ja meelitas teda ning lõpuks I ütles “ma küll ei armasta sind, kuid olgu, abiellume”. Peamiselt seetõttu, et turvasituatsioon Lõuna-Aafrikas oli hull ja tal oli suur maja ning hirm. Müüs kõik maha ja asus mehe juurde elama. Mees oli aga tüüpiline Afrikaansi mees, selline possessiivne ning ka verbaalselt ahistav (I väljend). Ja tuli lahutus. Siis jäi aga tema esimene mees vähki ning peaaegu suri, kuid jäi siiski elama ning I, kes oli vahepeal välismaa elu ihaluses Omaani kolinud, kutsus ta enda juurde taastuma. Üllatus-üllatus, kokku nad jälle said. Ja lapsed õnnelikud jne. Üllatus-üllatus, mehel oli jällegi afäär, seekord siis oma parima sõbra naisega. Millest I tükk aega ei teadnud, kuid siiski teada sai. Ja millest tal kellelegi rääkida ei lubata, sest selle parima sõbra lapsed ei tohi teada saada. Ning nüüd I enda lapsed (täiskasvanud) ka ei tea, et ta on palunud nende isal välja kolida. See-eest tuli tal mõte kirjutada kiri universumile ning see peegli ees ette lugeda. Nii jõuab sõnum kohale. Ta vist kirjutas lastele ka kirju ja luges peegli ees ette öösiti. See oli nakkav, sest pärast seda olid siin nii mõnedki seltsemehed unetud, kes öösiti universumile kirju kirjutasid (mitte mina).

Teine lugu oli sellest, kuidas I selgeltnägija juures käis. Kõigepealt käis selgeltnägija juures tema sõbranna, kellele selgeltnägija esimese asjana ütles, et oi, siin on üks suure roosibuketiga mees, kes tahab öelda, “well done the way you´ve raised our children”. See oli siis tolla naise varalahkunud abikaasa. Selle peale läks selgeltnägija juurde I mees, kellele selgeltnägija ütles, et näeb kolme poega ja et ühel neist tulevad probleemid. I ei saanud rahus olla ja tahtis rohkem teada, mis probleemid tema lapsukest võivad tabada. Selgeltnägija ütles kohe, et oi, ma näen neid samu kolme poissi, keda hommikul, et kas sinu abikaasa käis ka siin. Ja et tulevad probleemid, aga mitte nii suured ning väike must sõber aitab üle saada. Aastad läksid ning poeg hakkas internaadis 9ndas klassis  marihuaanat tarbima. I võttis ta internaadist ära ning pani samasse kooli, kus ta ise õpetaja oli. Poiss jooksis kodunt ära ning oli kaks nädalat kadunud. Siis leiti ta üles ning I ütles politseinikele, et poissi tuleb nii kõvasti hirmutada, et piss püksis, aga tõeliste kriminaalidega ühte kongi ei tohi panna ning kriminaaltoimikut ei tohi asjast maha jääda. Nii tehtigi. Ning väikseks mustaks sõbraks osutus nende pisike must koer.

Sellised lood. Kõige selle juures oli I väga sharmantne tegelane.