masaid ja muud loomad

 

 Jambo! või nagu masaid ütlevad – Sopa! Ei saanud jätta Masai Maras käimata. Kõik nähtud – isegi leopard. Safaril käies tuleb rääkida teemal, milline on sinu lemmikloom – minu oma on tõesti kaelkirjak, sest ta on neist ikka kõige imelisem imeloom ja kui ta kõnnib, siis ta tõstab korraga üles kaks paremat jalga ja siis kaks vasakut. On ju imelugu et ta pikali ei kuku? Kõik inimesed, kes minuga safaril olid, tegelesid ka mingisuguse vabatahtlikkusega ja rääkisid ise samas, et aga vaadake, need inimesed on siin ju nii õnnelikud. Meie läänes oleme elamise rõõmu ära unustanud. Seejuures jäigi mulle arusaamatuks, et kui nad siiralt usuvad, et lehmasitast onnides elada on suur õnn ja rõõm, et miks pagana pärast nad siis tahavad oma abistamisvajadusega kõike ära rikkuda? Lisaks oli ka läänepiigasid, kes ütlesid uih ja aih, sest pidid natuke haisvasse auk põrandas kuivkäimlasse minema. Samas need samad tüdrukud tahtsid ka siin Aafrikas kindlasti tiigrit näha. Öeldud on, et kõik, kes kirjutavad Aafrikast, peavad kirjutama päikeseloojangutest. Ma siis kirjutan ka – tõesti väga maaliline.

 

 

 

Lisaks muudele imeloomadele saime ka masaisid näha. Niimoodi turistidele suunatult. Kõigepealt tegid nad oma lõvitantsu ja rääkisid, kuidas nende küla noored mehed neljakümnekesi just lõvi tapsid. Siis pakkusid hea õnne talismaniks lõvikihvu müüa. Pilti muidu ei tohtinud teha, et hing kaotsi ei läheks, samas oli lahendus olemas, et kui omanikele tasu maksta, siis jääb hing alles. Selgitati siis “kultuuri”, et mehed lõigatakse ümber 18-aastaselt küla keskel. Küla vaatab pealt ja siis peab vapper olema, mida vapram oled, seda rohkem lehmi sugulastelt kingiks saad. Naised lõigatakse ümber 15-aastaselt, privaatselt ja oh, naistel on lubatud karjuda. Protseduur ise on väga erinev. Kui ma küsisin, et kas naised vabatahtlikult on nõus, käratas pealiku poeg mulle, et see on ju meie kultuuuuuur. Pealiku pojal oli kaks naist. Tüdrukud lubatakse juba sündides tulevastele abikaasadele. Vanasti, ütles pealiku poeg, viskasid nad oma surnud loomade söögiks, aga nüüd paarkümmend aastat tagasi said aru, et oleks viisakam maha matta. Teema kaks, millest kõik, kes kirjutavad Aafrikast, kirjutama peavad, on väiksed räpased lapsed kärbsed silmades. See kõrv on ilu pärast niimoodi krussi keeratud.

primitiivsed akumulaatorid

Millega teid rõõmustada? Eile käisime baaris jalgpalli vaatamas – Standard vs Arsenal. F on ju Liege’st pärit, seega meie toetasime Standardit, ülejäänud on siin ju n.ö britid ja ei olnud küsimust, keda nad toetavad. Mul oli täiesti ükskõik tegelt, tulemus oli 2:3. D&F sõbrad tulid ka, üks neist oli kohalik rezhissöör ja ma ei tea, kuidas juhtus, et suure hooga usu ja elu üle arutati. (I believe in God, but I don’t believe in religion – oli peamine lause). Enda üllatuseks – mõned inimesed ikka teavad Eestit, kui USSR kaart lauale lüüa, siis paigutavad meid kaardil ära, noh sinna Hiinast läände. Seekord teati aga Marko Märtinit. Rezhissöör teine tees oli, et keenialased on primitive accumulators - tahavad nii palju maad ja materiaalseid väärtusi kokku koguda, kui vähegi saavad. Ma tean vist ka väljaspool Keeniat mõnd primitiivset akumulaatorit.

Alustuseks isegi välismeediasse jõudnud uudis Keeniast. Delegatsiooni töötajatele saadeti järjekordne update olukorrast pealinnas, mis sisaldas uusi diplomaatide osas toimepandud relvastatud rünnakuid, inimrööve ja vägistamisi.

Mina see-eest nägin siis Nairobi kõige kuulsama slummi Kibera ka ära. Teadmiseks neile, kes ei tea, et seal elab umbes miljon inimest ja tegemist peaks olema Aafrika suurima ja enimuuritud slummiga, igasugu NGOd on seal väga aktiivsed ja minu Keenia sõber ütles, et tegemist on kõige turvalisema slummiga. Tema meelest on ka Nairobi üks kõige turvalisemaid linnu. Kuna peagi on aeg turismiga tegelema hakata, siis safarikorraldaja sõitis täna oma autoga meile ja küsis, et miks ma ei öelnud, et ma Kiberas olin, ta oleks mind enda juurde tassile teele kutsunud. See lihtsalt illustreerib, et sugugi mitte kõik slummielanikud pole need 50% Keenia elanikkonnast, kes päevas vähem kui dollariga läbi ajavad.

külaelust

Edital on karates must vöö ja ta magab macheta voodi all. Lisaks on tal padja all väike nuga ning öökapil pisut suurem. Minul aga saigi teoks ammune Aafrika stereotüüp – peatusin mõned ööd lehmasitast põrandaga onnikeses. Selles samas, kus magab Edita, macheta voodi all.  Käisin seal külakeses naiste mikrofinantseerimisprojektiga tutvumas (17 gruppi, umbes 200 naist, kelle väiksed ärid seisnevad maisi, teravilja, parafini, tee ning küttepuude ehk siis kõige hädavajalikuma müümisest). Laenusummaks on nii keskmiselt 30 – 60 eurot ja tagatiseks nt jalgratas, raadio või lehm. Laenuperioodiks siis ka 3-6 kuud. Aga läheb kenasti, naised olid uhked ja õnnelikud oma pisiäride üle ning et on midagi teha ja ei pea tegevusetult istuma ja et saab lapsed kooli saata.

James on pensionär (v.a et Keenias mingisugust riiklikku pensionisüsteemi pole, v.a vist valitsuse ametnike jaoks) ja minu võõrustaja. Tema naine Jennifer on koolidirektor. Jamesi vanaisal oli 12 naist ning seega kogu küla sugulasi täis. Jamesi ema sünnitas 16 last, kellest 10 surid rõugetesse.  Jamesil ja Jenniferil on endal 6 last. James hakkas mind umbes kohe oma tütreks kutsuma.

Siin on ju nii, et sa ütled inimestele “Hello” ja siis nad ütlevad vastu “Fine, thank you.” Lisaks tänavad nad sind selle eest, kui sa neid pildistad ja kui nende juurde juhuslikult sisse astud. Pildistamine üldse meeldib kõigile väga. Nagu kaamera välja võtad, siis rivistuvad kõik lähedalolevad inimesed kiirelt väikeseks grupiks ja poseerivad. Ja ütlevad aitäh. Mõned jooksid tuppa ka paremaid riideid selga panema pildi jaoks. Ja ütlesid aitäh.

Kõigile teeb tohutult nalja see, et ma pagan olen ja kirikus ei käi. Teine naljanumber oli, kui ma pakkusin, et Eestis on võib-olla nii 10 mustanahalist kokku. (tegelt on rohkem kindlasti). James rääkis mingi sada korda naerdes seda lugu, kuidas valged inimesed tema sõbra nahka nühkisid, et värv maha tuleks. Esimest korda ma kogesin ka seda, kuidas mõned väiksed lapsed mind nähes hirmust nutma hakkasid ja põgenesid. Sest nad lihtsalt kardavad valget nahka ja pole sellised koletisi varem näinud.

Külainimesed olid üldse kõige sõbralikumad inimesed, keda ma olen elus kohanud. Teisel päeval olid kõik juba mu sõbrad, ka need, kellega ma veel kohtunud polnud. Sest jutt levis, et mzungu on küla peal. Nii et lähed väikesele jalutuskäigule ja iga natukese aja tagant peatab sind keegi ja ütleb, et tere sõber, kas sina peatud proua Jenniferi juures? Jalutad ja igale majale lähenedes tormavad lapsed müdinal tee äärde ilmaimet ehk siis mind vaatama. Et jah, üks hetk teeb see nalja, teine hetk väsitab, kolmas hetk harjud selle absoluutse tähelepanu keskpunktis olemisega ära.

“There are no friends in polygamy” – ütles Anne, kes küpsetas oma väikse ärina tee ääres friikaid ja chapatisid. Ma olin enne küsinud, et mida ta mees teeb. Ei midagi. Ta oli varem politsenik, kuid ma ei tea, mis valesti läks. Võib-olla alkohol. Praegu istub ta naine number kahega kodus ja ei tee midagi. Keenias on üldse naisi palju rohkem kui mehi – jätkab Anne. Miks see nii on?- küsin mina. Ei tea, küllap on see Jumala plaan. (siin kohal meenub ahastav ajaleheartikkel teemal, et kas on võimalik, et jumal andis naftat naabritele Sudaanile ja Ugandale, kuid jättis Keenia ilma? – mingist uuest leiukohast käis jutt, Keenial muidu ikka on naftat)

Kisumus veetsin ühe ööpäeva ja siis hotelli administratöör kohe küsib, et oi, kas tõesti ainult üheks ööks, te võiksite ikka kolmeks nädalaks või veel parem kuuks ajaks jääda. Kas te tulete tagasi? Ah ei tea? No eks ma siis palvetan, et te tuleksite. Aeg on siin kuidagi teise kulu ja väärtusega. Paar päeva ei ole mingi aeg. Külanaised lubasid mulle ka oma onnides nurga eraldada, et ma ikka kuudeks külla saaksin jääda.

Aa ja ma tahan ikkagi ära mainida, et komisjoni delegatsioonil on siin uus turvaülem, kes nüüd esimese asjana laseb kõigile töötajatele kuulikindlad vestid ja kiivrid tellida. (???)

Jambo-jambo! Eile käisin siis loodust imetlemas Nakuru rahvuspargis. Kõik oli väga kena, ainult et järv, kus ilusad flamingod ja veidrad pelikanid elavad, on praktiliselt ära kuivanud. Kaks aastat pole korralikku vihma tulnud, öeldi. Linnud juba surevad, mädaneva liha hais oli õhus. Valged ninasarvikud viidi ka teise parki, sest et põud on ja pole piisavalt rohtu. Naivasha järv oli täiesti kuiv, sellest me sõitsime mööda. Seal muideks on suured roosiistandused, kus Hollandi roosid kasvavad. Neil on ka kitsas käes, sest vett ei ole ja roose ei saa kasta. (ma muideks varem ei teadnud, et Euroopa värsked lilled tuuakse hommikul lennukitega Aafrikast). Ma sellest olen juba kirjutanud, et elektrit antakse jaopärast, kuid unustasin mainimata (kuna see meie rikaste linnaosa ei puuduta), et enamik Nairobist saab vett üks või kaks korda nädalas. Elektrikatkestused on ka osalt sellest, et hüdroenergiat toodetakse vähem, kuna vett ei ole. Masai Marasse ma pole jõudnud veel, kuid siin arvatakse, et 10-15 aasta pärast seal enam loomi pole, sest vett pole. No ma ei tea. Lehtedes kirjutakse, et kohe-kohe tuleb El Nino siia. Aga skeptikud arvavad, et valitsus lihtsalt tahab rahvast rahustada (ma ise pole muidugi uurinud mujalt, et kas El Nino koos vihmadega tõepoolest võiks oktoobris siia saabuda).

Eile mehed rääkisid, et siin mitmenaisepidamine arvuliselt piiratud pole (et mitte 4 nagu mõnel pool kombeks) ja et õiglane jaotus oleks ühele mehele kuus naist. Sest kultuur on selline. Aga kuna majandusel ei lähe hästi ja asjad on üldiselt pees, siis peavad enamik mehi vaid ühe naisega leppima, sest rohkemate ülalpidamiseks napib vahendeid.

Listen, Kadrin, Obama is our brother

Ma olin nüüd sel nädalal tsivilisatsiooni rüpest pisut eemal – kohas, kuhu lähima asfalteeritud teeni on umbes pool tundi mootorratta sõitu, elektrit seal polnud, kuid jooksev vesi siiski, nii et sawa-sawa.  Seal asub nimelt üks narkoprobleemidega tänavalaste rehabiliteerimiskeskus, poisid vanuses 10-16. Aeg-ajalt jalutavad mööda gasellid, sebrad ja kaelkirjakud. Et keegi küsis, kuidas söök on. Söök on olnud umbes järgmine (oad+kartul, riis+herned, oad+mais+kartul, maguskartul+tee, riis+oad, hommikusöögiks selline vahuleajamata kuum mannakreem). No ja poisid olid sellised head, aastaid tänaval elamine muidugi on jälje jätnud, aga muidu nitshevoo ( sina elad ekvaatorist kaugemal, mitu korda teil päike tõuseb? kes on teie president? kes peaminister? Keenia ei ole hea riik, maisi ja suhkru hind on tõusnud. Ehitajad saavad 1200 shillingit (umbes 12 eurot nädalas), kuidas sa ostad selle eest oma lastele piima? Kas on tõsi, et arenenud riikides maksab riik emadele nii kaua, kui lapsed suureks kasvavad? kas sa tead, et Obama on meie vend?). Keskmine lugu oli umbes selline, et tänavalaps on getolaps, kellel nt isa pole kunagi olnud ja ema on surnud ja õde on ta enda juurde võtnud ning nii nad siis on seal 2korda2 ruutmeetri peal elanud, kuni õe mees on poisi halva käitumise pärast välja visanud. No ja mis sa teed, kui kõht on tühi, siis hakkad ju liimi nuusutama. Alternatiivi puudumisel.  Ja need on tiinekad, keda tavalised lastekodud ei taha, et liiga rasked lapsed – ning seejuures nad tõesti käitusid nii hästi, et ma kohe imestasin. Eriti arvestades, et nad veel nädal aega tagasi olid tänaval.

Benjamin oli üks kantseldajatest. Temalt pärineb tsitaat, et ehkki Keenia on ajast eest (GMT+3 vrdl Eesti GMT+2 näiteks), siis arengus taga. Benjamin väärib ka seetõttu ära märkimist, et pärast seda, kui ta eile õhtul mulle külabaaris õlut välja tegi ning hommikul igasugu jumala õnnistusi soovis, kandis ta mu telefoni oma numbrit sisestades sujuvalt minu kontolt enda kontole 100 Ksh väärtuses krediiti. Tegi mulle Aafrikat ühesõnaga.

Üks teine kantseldaja, Derrick, näeb ennast Keenia tulevase presidendina. Ta on dokumentide järgi 24 aastane, kuigi tegelikult 27. Ta ütles, et enamik keenialasi valetab oma vanuse kohta. Et neil sünnitunnistusi ei ole ja siis umbes kooli registreerumise järgi arvestatakse vanust, temal siis vanemad käskisid nooremaks valetada, et ta saaks kauem valitsuse heaks töötada, kui võimalus peaks tekkima. Tema visiooni nimi on 2017, selleks ajaks on ta piisavalt vana, et presidendiks kandideerida, praegu tal on juba noored käsilased, kes kutsuvad teda Mr President ning jah, sa veel mõtled selle hetke peale ja meenutad, siis ma naersin tema üle, aga nüüd, nüüd on ta president. Ja mis sa arvad, K, kas Keenia noorus suudab seda? Nimelt kogu korrumpeerunud riigiaparaati välja vahetada. Praegu, praegu on tal aga vaja toetust ja nii umbes ühte shillingut igaühelt.

Täna oli hea päev. Sain päeval kokku ja lõunatasime ühes Etioopia restoranis (tervitused Maarile) oma ainsa sõbertuttavaga, kes mul siin on – ehk ühe kohaliku muusikaprodutsendiga, kes on ka aasta Brüsselis õppinud, seega meil on ühenduslüli täiesti olemas. Kuna siin on ju community aitamine väga populaarne, siis tal on sõpradega ühes slummis laste muusika-huvikeskus, kus nad siis saavad käia pärast kooli trumme ja kitarri mängimas ja räppimas ja neil on plaan nüüd sellel sügisel andekamatega CD ka teha. Minu häält ja eesti keelt muideks ka kasutatakse. Nimelt ütlesin midagi väga tarka ja inspireerivat mikrofoni teemal, kuidas mulle on elevant kõrva peale astunud kuigi Eestis elevante ei ole, aga igatahes, inimesed, lõbutsege. Vahepeal astusid sisse ka lapsukesed ja räppisid natuke minu rõõmuks, ja loomulikult, refrään oli, arvake mis? Yes, we can! Jah, nad on siin Obama üle väga uhked.  Jalutasime slummis ringi ka pärast ja ma tean, et see on vaene ja räpane ja ülerahvastatud ja harimatu, aga mulle meeldis, sest seal oli nii palju elu. Aa ja tänaval tuli meile vastu kuulsus, keda mu sõber tundis, kohalik hiphoppar nimega Rabbit – ja et kahtlust ei oleks, oli tal käes CD nimega Rabbit.

Teine sissekanne Nairobberyst

Howdy, howdy! Alustan sarnaselt eelmisega, et midagi väga põnevat mul rääkida ei ole. :=) Ma arvan, et enamik asju, mis on minu jaoks jube põnevad ja uudsed, on natuke Aafrikat teadvate inimeste jaoks täiesti tavalised ja mind alati ennast ärritab lugeda teemal a la prantslased musitavad tervituseks või appi, Aafrikas ongi kõik mustad.

Töö minu NGOs edeneb väga aeglaselt, et mitte öelda, seisab paigal. Osa on tingitud sellest, et teisipäeviti, neljapäeviti ja laupäeviti ei ole elektrit ning siis nagu kontoris eriti midagi teha ei saa. Muu tegevus seisab selle taga, et ei saada kätte näiteks õigeid inimesi, selleks, et projekti jätkumiseks vahendeid eraldada. Aga mis ma virisen, tahtsin näha valitsusväliste organisatsioonide rohujuure tasandi tööd Aafrika moodi ja seda ma siin ka näen. Homme lähen hoopis teise suunda, nimelt ühte rehabilitatsioonikeskusesse ja nagu siin pakuti, et kindlasti pean sitast onnis elama. Ma siiski arvan, et ei pea.

Hoolimata kõigist kollijuttudest, Nairobi pole mulle endale veel megaohtlikku muljet jätnud. Ja mõned kohalikud, kellega ma olen rääkinud, ütlevad ka, et turvalisus on võrreldes näiteks 3-4 aasta taguse ajaga tunduvalt paranenud. Näiteks et nüüd on võimalik tänaval mobiiltelefoniga rääkida kartmata et keegi selle käest tõmbab.  Lisaks peavad nüüd matatud (need väiksed kortsus valged marsad, mis siin ühistranspordi rolli täidavad) reegleid järgima, ja enam ei või 15 kohalisse bussi 30 inimest panna, liiga kõva muusikat mängida ja ise roolis purjus olla. Kuna britid on vist endiselt eeskujuks, siis on siin rangemad suitsetamiskeelud kui näiteks Belgias. Ehk et baarides ja avalikes kohtades ei tohi suitsetada ja kui ma nüüd selle peale mõtlen, siis olen siin tõesti väga vähe suitsetajaid näinud.

Liiklus hirmutab mind igal pool, Euroopas, Ameerikas, Aasias ja loomulikult ka siin, Aafrikas. Inimesed sõidavad ogaralt ja eelmisel nädalal oli Nairobi lähedal just üks bussiõnnetus, kus hukkus umbes 20 inimest. Aga õnne küsimus, sest busside peale on näiteks kirjutatud: “Relax, God is in charge.”. Kena, ah? Mina sõitsin bussiga, millel ilutses püha kolmainsus ehk Obama, Nelson Mandela ja Kofi Annan. Kõik on hästi, relax!

Välja arvatud mõned piirkonnad ja supermarketid (kus näeb ikka päris palju valgeid ja hindusid), siis tänaval jalgsi käies olen tõesti tavaliselt see ainuke valge inimene. Ja ma ei ole ise sellise kontrastiga veel harjunud. Kui ma oma NGO ühte slummiprojekti külastasin, siis oligi nii, et lapsed jooksid karjas järgi ja karjusid mzungu, mzungu, how are you? Märt kohe ütleb, et meil ei ole orjaks olemise taaka, aga ikkagi tekib küsimus, et miks ma ei võiks Eestis mustale järgi joosta ja hõikuda mustmees, mustmees kuidas läheb? Õige vastus on muidugi, et ma ei taha, aga see poleks aktsepteeritav ka.

Eile oli suur rõõm ja õnn, sain linnast välja ja käisime Hell’s Gate National Park’is. Kuna seal ohtlikke loomi eriti ei ole, sai ratastega liikuda, mis oli tore ja nägin siiski oma esimesed sebrad, gasellid, notsud, ahvid ja sinilinnud ära. Ahvid on väga halbade kommetega, mille neile on õpetanud inimesed, kes keeldudest hoolimata loomi söödavad. Valvur küll lubas puukaikaga valvata, aga nagu me võileiva välja võtsime, siis 30 sekundit hiljem näpati see sõrmede vahelt ära. Ja ahvid on suured ning võimalik, et marutaudis. Seega pole väga lahe, kui ta küünega võileiva asemel kogemata sinu käest haarab. Meie teejuhiks oli Joseph in Hell, lahe tüüp, kes 18 aastaselt oli Somaalia piiri ääres võidelnud ja päris palju surma näinud. Kogu see mööda kaljusid turnimine on päris lahe, aga ei saa mööda vaadata asjaolust, et minu jaoks on kõrgeim vallutatud tipp enam-vähem Toomemägi ja mägikitsel ning minul väga palju ühist ei olnud.

Esimene sissekanne Nairobberyst

Tervist inimesed, olen Nairobis kohal ja midagi väga põnevat rääkida ei ole. Nimelt ma olen need mõned siinoldud päevad peamiselt koloniaalvillades pikutanud ja kaminatuld vaadanud. Umbes nii. See mind tabas ka väikese üllatusena järjekordselt, et siin talv on. Peaks kahe nädala pärast üle minema.

Me peatud siin Euroopa Komisjoni delegatsioonis töötavate inimeste juures ning turvalisuse reeglid on järgmised. Inimesed ei tohi elada korterites, vaid vähemalt kahekorruselistes majades. Majade ümber on müürid ning väravat valvavad askarid, shefimatel on relvad ka. Meie omal ei ole. Lisaks on kogu territoorium signalisatsiooniga kaetud ning ööseks pannakse maja esimene korrus ka signa alla. Teine korrus on n.ö  “safe haven”, rauduks on ees ning igasugu macheetadega neist läbi ei pääse. Inimesed on üsna paranoilised, aga eelmisel nädala rööviti ka üks Prantsuse saatkonna töötaja ja teda veeti 5h kott peas mööda Nairobit ringi ja kästi kõik raha välja võtta, mis võimalik. Inimröövid vist on tavalised, sest ajalehes oli ka just pikk artikkel selle kohta, kui osavaks röövlid on muutunud ja kui paljud inimesed pigem igasugu lunaraha ära maksavad, kui politseisse pöörduvad. Nojah, aga lisaks elab siin iga hoovi peal teenija, kes koristab maja ja teenija abikaasa, kes on tavaliselt aednik. Ja majad on tõesti nii suured, et minul oleks tarvis kaarti, või veel parem tom-tomi orienteerumiseks.

Täna hommikul kuulutati homne ootamatult vabaks päevaks. Nimelt algas rahvaloendus, viimane toimus aastal 1989. Siis oli elanikke 28 miljonit ja nüüd ennustatakse, et ehk 40 miljonit tuleb ära. 150 000 rahvaloendajat on kokku ning lehes on arvamusartiklid teemal nt miks mina ei lase end loendada. Põhjus number 1 – mul ei ole relva. Sest arvatakse, et see on superhea võimalus igasugu röövlitele majadesse sisse saada. Osad tunnevad ennast keenialastena ja ei taha, et nende suguharu (või hõim või kuidas neid kutsutakse) kohta küsitakse. Ja samas peavad loendajad minema piirkondadesse, kuhu isegi politsei öösiti minna ei julge. No vot, siia ei ole loendajad veel jõudnud, ma tahaks ikka ka kirja saada – turistid võetakse arvesse. Ma ükspäev võtan ajalehe kätte ja teen ülevaate, millest siin kirjutatakse – päris erinev teemakäsitlus meie päevalehest ja postimehest.

Ma olen nüüd alates 9. juulist Eestis mõnutanud, molutanud, lebotanud, lesinud, maganud, munenud, laiselnud jne. Ma ei ole osanud ega tahtnud vahepeal kirjutada ning kuna homme on järjekordne õhkutõus, siis on lootust, et vahepealne pikk paus lõpeb ning uued sissekanded algavad. Lisaks mõningatele inimestele otse loomulikult jään puudust tundma ka meie põhjamaa loodusest. Sest ükskord ma jooksin metsas ja mets oli maasikalõhna täis – seda juba igal pool ei ole. Vahepealne peatus London ja järgmine pikem peatus Nairobi – igal eestlasel (ja eriti neil, kes ise käinud ei ole) on oma kollijutt Aafrika kohta. Ma loodan teile paremaid jutte pakkuda. Seniks!