Istanbul, lihavõtted 2013

4. apr. 2013

Kui palju inimesi te teate, kes iga kord Istanbulis viibides külastavad ka Topkapi paleed? Mina näiteks tean kahte. Ja mitte seetõttu, et Topkapi palee oleks neile imelise unustamatu mulje jätnud. Pigem vastupidi, mulje oli ununenud ja lihtsalt meelest ära läinud, et me aastal 2005 seda Ottomani sultanite kodu juba imetlesime. „Oi, kuidagi tuttav tundub, meenutab Alcazari Sevillas, võib-olla sellepärast? Vale! Sellepärast, et me oleme siin juba olnud!“

Selle esimese 2005. aasta Istanbuli reisiga on üldse kahtlased lood. Me nimelt ei mäleta sellest peaaegu mitte midagi. Selles saab ehk süüdistada rakit, varast amneesiat või kurja silma. 7 aasta tagused mälestused võib kokku võtta järgmiselt: november; ööbimine jagatavas ühistoas kuskil Sultanahmeti hostelis; lakkamatu vihmasadu; üks lõbus õhtu kohalikega, mil me väga vaimukalt uurisime naistevastase vägivalla ning Türgi Euroopa Liidu plaanide kohta; ramadan; deit bazaari müüjatega, kelle eest me lõpuks põgenedes taksosse hüppasime, hammam, baklava ning naljad Kadri nime üle. Aga see kõik ei tee olematuks kummastavat ühist mälulünka ja tunnet, et 2005 aasta Istanbul oleks nagu mingi teine linn olnud.

Võib-olla oligi. Sest Istanbul ei olegi üksainus linn. Istanbul on Bütsants ja Konstantinoopol. Istanbul on lausa kaks kontinenti – Aasia ja Euroopa. Istanbul on imeilus. Ja linn, mis pärast enamike juutide, kreeklaste ja armeenlaste (sunnitud) lahkumist pidi aastakümneid oma renessanssi ootama. Nüüd on see siis käes ja juba mõnda aega.

Istanbulis olid lihavõtted lihavõtted ja mitte jõulud. Sellega ma tahan öelda, et seal on kevad – päike särab ja tulbid õitsevad. Nii nagu õunad on pärit Kasahstanist, on tulbid pärit Aasia steppidest. Nende kaubanduslik kasvatamine algas Ottomani impeeriumi ajal ning Hollandisse jõudsid just nimelt sealt alles 16. sajandil. Emirgani pargis ei olnud pargitöölised tulbifestivali avamiseks veel kõike jõudnud korda seada. Toimus käbe muru lahtirullimine ning mulle meenus suure rõõmuga Alice imedemaal ning punaste rooside valgeks võõpamine või valgete punaseks?

Nii nagu igas sadamas on vähemalt üks eestlane, on vähemalt üks eestlane ka iga suurema lennujaama vetsus – mina kohtasin Atatürki lennujaamas lausa kahte. Neil oli seal n-ö metsapeatus teel Ruandasse. Minu ja G üldised ootused inimeste osas on hästi madalad, seetõttu on meid ka väga kerge positiivselt üllatada. Üritades välja selgitada meie rendikorteri asukohta, asusid kohaliku kohe meid abistades vajalikele numbritele helistama ning pakkusid maasikaid ja panid lõbustuseks nukud Gangnam stiilis tantsima. Meie korter oli (loomulikult) juba kellegi teise poolt võetud, seetõttu saime asenduseks trellitatud keldrikorteri, kuhu ei paistnud ei päiksekiir ega oleks sealt ka tulekahju korral välja pääsenud. Aga ruumi meil seal oli. Neljandal ööl kolisime ümber. Korterisaaga juurde käis veel paar ebameeldivat seika, aga kuna see oli ainuke tõrvatilk meie muidu baklavases puhkuses, siis sellel rohkem ei peatuks. Üldiselt olid kontaktid kohalikega väga meeldivad ja see tekitas jälle küsimuse, et mis meie arrogantsetel ja krussis närvidega ühiskondadel (kus tänapäeval on väga moes igasugused erinevad “break-downid”) viga on? Selles 16 miljoni linnas on rahustavaks teguriks Bosporuse väin, mis ühendab Aasiat Euroopaga ja Marmara merd Musta merega. Ühelt kaldalt teisele sõites imestasin ma – arrogantse ja krussis närvidega eurooplasena – täiskasvanud meeste rõõmu üle, mida nad tundsid kajakatele saia loopides. Hästi lahe oli spontaanne tänavatants, mille peal me korduvalt sattusime – mehed naised on suures ringis, hoiavad õlgade ümbert kinni ja tants käib, hoi-hoi-hoi, päeval ja öösel. Muidu kutsuti mind leediks ja ingliks. Oi, soovite seda ja toda meie menüüst tellida. Ei ingel, kahjuks see on otsas nagu ka 10 järgnevat rooga, see-eest on siin terrassil ekstra teie jaoks päikseline koht, leedi 🙂

Meie kohalikud istanbuliidid (Istanbuli elanikud minu keeles) olid väga kriitilised kogu selle “moodne ilmalik moslemi demokraatia” kuvandi üle, mis Türgil on ja millega teda regioonile eeskujuks tuuakse. Aga sellest oli ilma tausta omamata natuke raske aru saada. Igatahes, poliitilise poole pealt – optimistlikud tuuled, kuna PKK (Kurdistani töölispartei) alates 1999. aastast vangis olev liider Abdullah Öcalan kutsus nüüd 21. märtsil üles vaherahule ning peaminister Erdogani meelest tundub see ka hea mõte olevat (niipalju siis poliitilist süvaanalüüsi 🙂 ).

Lisaks linna, kulinaaria ja päikese nautimisele kulus meil päris palju auru ka ööelu peale ja näolihased olid naermisest nii valusad, et pidime neid vahepeal vetsus lõdvestamas käima. Meie kohalikeks teejuhtideks olid üks Ameerika pakistanlane Z ja Liibanoni liibanonlane N. Peamised mõtted:

a) lubasime alustada kella keeramise vastase protestiga ning elada ülejäänud aja nagu kella poleks keeratud (kuna me aga sellisel juhul oleksime igal pool tund aega varem ning pärast järgmist kellakeeramist lihtsalt õigel ajal, alustame protestiga järgmise kellakeeramise ajal, et jõuda pärast seda igale poole tund aega hiljem).

b) poliitiliselt ebakorrektsete anekdootide ring – isegi mina rääkisin mõned ja ma kunagi ei räägi anekdoote.

c) Gilgamesh – naiste kiituseks – “The Priestess Shamhat is the first woman who is sent to tame the wild-man, Enkidu. She does this by going out into the wilderness where she “stripped off her robe and lay there naked [….] For seven days / [Enkidu] stayed erect and made love with her. The sex act leads Enkidu into masculine manhood and signals a break with the uncivilized, animal world he has formerly inhabited.”. Sellest kõigest järeldasime, et pole põhjust halada, et mis on küll  evolutsiooniliselt läinud valesti, et naised on ilusad ja intelligentsed ja mehed kratsivad kubet ning ütlevad “möh”. See oli niimoodi juba 4000 aastat tagasi ja on niimoodi ka 4000 aasta pärast. 🙂 Olgu öeldud, et tegemist pole tigeda feministliku kaagutamisega, vaid selle järelduseni olid meie meeskaaslased jõudnud ise. Seejärel ütlesime toosti ka meeste terviseks, et kõik oleks aus.

d) Eesti maasikad ja valged ööd. Oksana ja Ljuba. Tõepoolest, eelmisel suvel oli N käinud Euromedi poolt rahastatud programmi raames 10 päeva Eestis soolise vägivalla teemalisel seminaril kuskil Eesti külas. Olles mitte väga tõsiusklik moslem, tegi N linnukese, märkides, et võib küll sealiha süüa. Mida ta aga ei teadnud, oli see, et sealiha said nad nii lõunaks kui õhtuks ja nii 10 päeva järjest. Aga Eesti maasikad on maailma parimad – nii nagu Platoni koopiateoorias näevad seal istujad vaid reaalsuse haledat koopiat, nii on ka kõik ülejäänud maailma maasikad Eesti maasikate haledad jäljendid. Oksanal ja Ljubal oli ka selles loos oma roll, aga see las jääb.

e) selles ei ole midagi uut, aga on tõsi, et oma hõimukaaslased tuleb maailmast üles leida. Meie neljakesi olime hõim, kõik erinevatest riikidest ja erineva usulise ja kultuurilise taustaga, kuid paljuski maailmavaateliselt sarnasemad kui enamike oma kaasmaalastega.

f) ning seda kõike kokku võttes „human right to contradict yourself“ – on täitsa ok väita nii ja viie minuti pärast naa.

Kulinaaria poole pealt – märg burger (aga ainult selles ühes kollaste siltide putkas Taksimi väljakul saab seda õiget) ning Golden Cocorec ehk lambasoolikate võileib. Sellega sai ka kõvasti nalja, sest Z rääkis kaks ööd, kuidas me peame ikka minema cocoreci sööma. Mina kuulsin cocroach ja arvasin, et jutt käib prussakate söömisest ja punnisin kõvasti vastu. Lamba soolikad tundusid imehead selle algse prussakahirmu kõrval (tegelikult on nad vürtsitatult ja röstitult võileiva vahel ning selles, et tegemist on soolikatega, eriti aru ei saa).

Viimasel õhtul käisime jällegi Kooperatiivis (Ni lemmikkoht ja nagu Z ütles – kohaliku eurotrashi väljaskäimise koht) ja naersime ühe prantsuse Gaetaniga ja natuke ka tema üle. Igatahes oli ta PhD pooleli jätnud ja ümbermaailma reisil olles katnud talvise Euroopa jäädes toppama kaheks nädalaks Serbias ja pooleteist kuuks Bulgaarias (naised!), kuid Istanbulis polnud veel seda juhtunud. Ta arvas, et tema Bulgaaria edu saladuseks olid lokkis juuksed (loomulikud lokid ja süda hell). Nojah.

Baarmen Shafik ehk Koidupäike oli suur Alina Orlova fänn. Lausa nii suur fänn, et tema magamistoas on Alina Orlova plakat. Kui te ei tea, kes on Alina Orlova, siis ärge muretsege, mina ka ei teadnud. Aga tegemist on Leedu artistiga, kes polegi ehk niivõrd kuulus omal maal kuivõrd suurel Venemaal. Kõigele lisaks on ta G naaber, ning Shafik saatis talle G kaudu kingituse. G elab üldse huvitavas majas, nimelt tema maja esimesel korrusel asub Vilniuse ainus mošee. Tollel õhtul läks üldse suuremaks youtube’i diskoks n-ö – india saksofonist Kadri Gopalnath, Norah Jonesi poolõde Anoushka Shankar, loomulikult Alina Orlova ning Guillaume Delaperriere ehk Giovanni Sample. Käisime ka Istanbul Modernis ja Mixeris Berkay Bugdanoglu näituse avamisel. Oli sümpaatne.

Seniks aga, tahaks teile südamele panna, et nii nagu hommikupalvuse kutsudes hüütakse – “palvetamine on parem kui magamine”.

Advertisements

Teateid Taist 02. – 17.02.2013

20. veebr. 2013

„We begin to know that things are not entirely under our control and never will be, so there is no expectation for things to go according to our hopes or fears“. – budistlik mõttetera raamatust „What makes you not a buddhist“ (D.J. Khyentse)

Ärkan juba kolmandat päeva ajavahest tulenevalt jumalavallatul kellaajal, st poole 5 paiku üles ning täna siis otsustasin vähkremise asemel hoopis Taist kaasaostetud kuivatatud mangot näksides ja kohvi juues mõned muljed sketšida ja oodata, et Euroopa hommik mulle järgi jõuab.

Eespool nimetatud raamatust sain teada, et vastan pealkirjale ja olen mitte-budist. Testi korras teilegi neli kontrollpunkti, millele jaatavalt vastates võite ehk üllatusega avastada, et olete budistid.

A)     All compounded things are impermanent;

B)      All emotions are pain;

C)      All things have no inherent existence;

D)     Nirvana is beyond concepts.

Need siis on põhimõtted, mille tingimusteta omaksvõtmiseks ja sünni-surma-uuestisünni ahelatest vabanemiseks ka tänapäeval enamik Tai mehi vähemalt kuuks ajaks kulmud ja juuksed maha ajavad ning mungarüü selga panevad.

Sellest reisist ma isegi ei oska väga hästi kirjutada. Natuke sellepärast, et üsna esimest korda tundub mulle, et ma käisin rohkem nagu puhkusel ja vähem reisil. Kõik oli pakendatud naeratustesse ja kummardustesse, bussi- ja lennuliiklus oli punktuaalne (selle, et me suutsime Bangkokis Chiang Maisse minevast lennukist vales väravas uimates maha jääda, on müsteerium), söök imehea, Bangkoki ostukeskused vastupandamatud, ilm võimatult päikseline (2 nädalat mu elus, mil mul polnud kordagi külm), hinnad soodsad jne jne. See reis illustreeris igiomast soovi „töötada nagu sotsialist ja elada nagu kapitalist“. Sotsiaalse Euroopa võimaldatud puhkus lasi mul end seal tunda nõukaaja karikatuuridest tuntud suurekõhulise, vesti ja kulduuriga kapitalistina (v.a muidugi, et tegelikult ma olen tohutult SALE :=) )

Ma polnud oma ümbermaailma tiirust saadik enam Euroopast välja saanud (valimisvaatlus Alžeerias oli tööreis ja ei lähe arvesse). Taisse jõudes tundsin end nagu kaevukonn, kes on ookeani jõudnud. Nimelt istus kaevukonn oma kaevus ja pungitas silmi. Külla tulnud ookeanikonna juttu suurest lõputust ookeanist pidas kaevukonn alatuks valeks ega uskunud, et kaevust midagi suuremat olemas on. Ookeanikonn viis kaevukonna ookeani vaatama, mida nähes viimane südamerabanduse sai. Selline lugu.

Esimesed päevad veetsime Ko Changi saarel. See sai valitud a) logistilistel põhjustel b) kuna reisi planeerimine ei õnnestunud kõige otstarbekamalt. Saare idarannik on veel võrdlemisi metsik ökoturismi pärusmaa, läänerannik (seal me ei käinud) tundus brošüüri järgi ülearendatud rannariba täistipitud igal pool maailmas leiduvaid pubisid a la Dubliner ja Old Oak. Meie olime paastu- ja klistiirispas, kus oli üks parimaid restorane, mille roogadega üritasime end lennukitoidu maitset unustama panna. Restorani personal küsis ükskord pärast täiesti tagasihoidlikku lõunasööki imestunult, et kas te tulete õhtul ka tagasi, sest te sõite ju NII PALJU. Niisiis saime kiirelt spa suurimate sööjate kuulsuse. Vaatasime kuidas klistiiripatsiendid kangete jalgadega oma puljongi järgi käisid ja võtsime järjekordse musta ploomi – kakao – mandlipiima smuuti. Umbes teiseks hommikuks oli meie suure söömise tulemus selgunud, restoranist olid otsa saanud pooled toorained. Eriliseks rariteediks osutusid banaanid, mida nad ei suutnud meie sealoleku lõpuni uusi hankida, kuigi 200m kaugusel spast müüdi neid tee ääres väga soodsalt. Lisaks suplemisele, söömisele ja massaažile käisime ka seikluslikul jalgrattasõidul Long Beachile. Lauskmaa inimestele tuli järjekordse üllatusena kui mägine võib mõni maastik olla. Seal rannas oli üks väga tore roigastest kokku klopsitud TreeHouse, mille terrassil võtsime koos vananenud (mitte enam vananevate) hipide ja karvutute koertega ühe terava karri. Seda serveeris säravvalgete irvhammastega kohalik. Me kahtlustasime, et ta on terve elu kookospähkleid krõbistanud. Hiljem nägime, et Tais ilutööstuse oluline haru on hammaste valgendamine ning TreeHouse irvhammas kukkus pigem taskuraha teenima tulnud Bangkoki valgendatud hammastega noorsoo kategooriasse. Kuna seiklust ja sporti oli ühe päeva jaoks piisavalt, imetles kapitalist vestitaskust välja võetud kulduuri ja helistas siis džiibi endale ja ratastele järgi.

Ühel päeval kukkus minu nähes merre kookospähkel, mille ma ennastsalgavalt veest välja tõin. Pärast selgus, et see ei kõlba süüa ning restorani töötajatel oli natuke aega lõbus. AGA, kas te olete kunagi mõelnud, et kookospähkel võib ju pähe kukkuda? Ja oleks see vast pauk. Kinnitamata andmetel sureb aastas kookospähkli tabamusse 150 inimest ehk 15 korda rohkem kui hairünnakusse[1].

Tai ootab sel aastal oma naeratuste maad külastama 24,5 miljonit turisti. Siiski ollakse murelikud, et kvaliteetturistide (budget seksturistid sinna alla vist ei kuulu) püüdmise osas Macaule ja Singapurile alla jääma ning soovivad kaaluda hasartmängude legaliseerimist. Saarelt linna (Chiang Maisse) jõudes hakkasid kohe silma ohtrad paarid kategoorias „kole vana onu- imekaunis tütarlaps“. Aga ega minul teiste õnne vastu midagi ei ole. Eriti kui mõelda selle peale, et Euroopas on ka koledatel vanameestel nagu Berlusconil ilusad tütarlapsed käevangus, siis miks keelata natuke madalama kraadiga meestele (poolpüsiva erektsiooniga sokkudele) Tais käies seda Berlusconi-tunnet. Lihtsalt odav järelmaitse jäi sellest vaatepildist.

Chiang Mais meile väga meeldis, sõime head sööki, jalutasime, kuumasime kuumarabanduse ääre peal ning lootsime kohata LP välja kuulutatud Birma põgenikega (kes ei tea rohingyadest ( e.k ma ei tea, kuidas õigesti kirjutatakse), siis palun lugege. Tegemist on maailmas ühe nn unustatud kriisiga) tegelevaid NGO töötajaid. Neid me ei kohanud, küll aga ütlesid meile „Hello“ ehitustel päevas 3-dollarit teenivad võõrtöölised. Nende jaoks me tundusime ilusad ka. Käisime ka jõekruiisil. Meie giid oli väga äge. Saime teada järgmisi asju: a) suured vihmad ujutasid üle krokodillifarmi, kust pääses põgenema 15 krokodilli (üks neist Gena). Nüüd nad ujuvad jões ringi ja küsivad „Hello. How are you today? You look yummy“ b) vanasti käis Chiang Mai ja Bangkoki vahel tuvipost, mis oli kiire, kuid ebakindel, kuna inimesed tegid poolel teel kirjatuvidest suppi. Siis oli hobupost, mis võttis nädalaid. Ja nüüd on Hotmail.com. c) Ja kuidas elevandi karavanis tasub olla vaid juhtelevant, sest igal järgmisel on oht elevandisitaga vastu vahtimist saada d) kuidas meie paat on hästi puhas, mitte nagu konkurentide paat, mille peal on vets, kust kõik ekskremendid jõkke lähevad.

Kogu reis saatis meid Tujurikkujast inspireeritud tunne „kui halb on olla eestlane (aga kannatame ära)“. See on tõsi, meie ebaõnnel ja katsumustel ei tundunud vahepeal lõppu tulevat. Siin vägagi lühendatud kokkuvõtlik ülevaade:

a)      Merest leitud kookospähkel ei kõlvanud süüa (vaid ainult söögitegemiseks).

b)      Kogu aeg oli uus aasta (must madu).

c)       Hoolimata sellest, et kokku ei hoidnud me millegi pealt, ei mahtunud raha ikka rahakotti ära.

d)      Hmongide käest ostetud mango läks öösel halvaks.

e)      Väike hindu ei olnud pesust tulnud puhtaid riideid ära triikinud.

f)       Hommikusöök oli tegelikult lõuna.

g)      Džiip tuli randa tund aega varem järgi.

h)      Keegi ei öelnud meile, et me istume lendu oodates vales väravas.

i)        Spas ei öeldud, et massaaži peaks kohe esimesest päevast alates võtma.

j)        Me ei olnud laevakruiisile minnes arvestanud, et seal pakutakse ka lõunasööki. Seetõttu ei mahtunud meile enam sisse turul müüdud isuäratav krevetiomlett.

k)      Ilusate kottide pood Chiang Mais oli kogu aeg kinni.

l)        Lauda toodi vale smuuti.

m)    Tolm läks ninna.

n)      Koerad haukusid ja tahtsid kambaka teha.

o)      Väljasõit oli liiga sisukas, liiga palju muljeid.

p)      Voodi oli liiga suur.

q)      Bassein pandi kell 7 kinni ning basseini ääres polnud kokteilibaari.

r)       Cappuccino vahu peale ei joonistatud südant (see on selline kõikjal levinud häda)

s)       Jne jne jne jne jne jne jne……..

Vaadates, kuidas taid sõbralikult neljakesi ühe motika peale mahuvad, üritasime inglise keelde tõlkida eesti keeles ja meeles laialt levinud väljendeid „võta koomale“ ja „kuule, ära laiuta“. Kahjuks ei suutnud sobivaid vasteid leida.

Chiang Maist liikusime edasi Chiang Raisse ning käisime oma kõige kallimal tuuril, mis sai nimeks “uuskolonialistide päev”. Kõige suuremaks elamuseks kujuneski meie giid, kes näiteks tagasiteel jäi lihtsalt magama. Muidu seisnes tema funktsioon meil autoukse lahti tegemises ja näitamises, kus asub WC. Lanna kuningriigi kohta ei osanud ta midagi rääkida.

Bangkok on suurlinn. Koos kohustuslike paleedega ja jahutava jõega. Sukhumviti tänav sai meile päris selgeks, sest taevarongiga sõelusime hoogsalt hotelli ja erinevate ostukeskuste vahel. Tuleb üles tunnistada, et mind tabas seal ostuhullus korraks (magus droog). Bangkokis oligi tore see, et pendeldasime erinevate maailmade vahel. Süües kord tänavarestoranis 30 bahti eest suppi ning minnes järgmisel hetkel katusebaari valentinipäeva 300 bahtist drinki võtma või sushi buffet-lõunat sööma. Kontrastid on suured, kuid mitte nii suured nagu mõnes teises sealses lähiriigis(nii mulle tundus vähemalt). Vanuigi (kui enam sekeldusi ei talu) plaanin Taisse tagasi minna.

[1] People can be injured, and in rare cases killed by falling coconuts. The evidence for the danger of falling coconuts has largely been investigated by Peter Barss, who noted a high rate of injuries while working as a hospital director in Papua New Guinea during the 1980s. In 1989 Barss published a study in the Journal of Trauma titled “Injuries Due to Falling Coconuts.”

 


6. juuni 2011

Kuna enamik inimesi, mulle tundub, ei tea Kasahstani kohta rohkem märksõnu kui et „borat“, „stepp“ ja „osake meie endisest suurest kodumaast“ ning kuna mina olen siin ja just lõpetasin Christopher Robbinsi raamatu „In search of Kazakhstan. The land that disappeared“ lugemise, siis tundub kohane väike trivia kirja panna.

„Õunad on Kasahstanist“ – selle lause poetab enne lennukist väljumist raamatu autorile Arkansasest pärit armastaja, kes on teel kohtumisele oma internetipruudiga (väike vahemärkus: kohtusin siin ühe eestlasega, kes teades, et ees seisab Kasahstanis tööpostile asumine, asus ettenägelikult interneti tutvusportaalis kohalike kaunitaridega suhtlema ning aasta hiljem lennukilt maha astudes oli pruut ees ootamas. Nüüd on nad abielus ja soovivad järgmisena kolida Austraaliasse). See, et õunad on pärit Kasahstanist, jääb raamatu autorit painama ning ta otsustab riigist, mida ta varem kaardiltki leida ei suutnud, raamatu kirjutada.

Seega trivia nr 1: Õunad on pärit Kasahstanist. Nõukogude ajal kasutusel olnud nimi Alma-ata tähendas tõlkes „õunte isa“ ning praegune Almatõ umbes „õunasust“ või midagi sarnast. Nõuka ajal olid eriti kuulsad Aporti õunad, mis olla olnud imiku pea suurused ning mida kallid külalised võrgutäite kaupa koju kaasa viisid. Aga NLi lagunemine kuivatas kokku nii õunaturu kui Aporti õunte populaarsuse. Õunaaiad jäid hooletusse ning tänapäeval need õunad enam nii suureks ei kasva.

Trivia nr 2: Trotski oli Kasahstanis asumisel.

Trivia nr 3: Berkutchi ehk kotkaste valitseja. Nad peavad siin steppides kotkastega jahti, trio inimene-hobune-kotkas. Ma käisin eile kotkashõul ka, kus nende oskusi demonstreeriti. See oli lahe.

Trivia nr 4: President Nazarbayev otsustas 1994. aastal, et pealinn tuleb Almatõst Astanasse viia. Kolimine algas kolm aastat hiljem. Põhjuseid pealinna kolimiseks oli mitmeid. Esiteks oli Almatõ rahvastik kasvanud liiga suureks ning mäed ei lasknud linnal enam laieneda. Tulemuseks suur õhureostus (Almatõ on siiani maailma kümne enim reostunud õhuga linna hulgas). Teiseks on piikonnas maavärinaid (Almatõ on kaks korda maatasa tehtud. Ja ühte väiksemat kogesin ma siin ise mõned päevad tagasi kui öösel maja värisemise peale üles ärkasin.). Lisaks asub Almatõ ebasobivalt piiri ääres, mis on ohtlik potentsiaalse Hiina-invasiooni korral kui ka lihtsalt ebasobivalt kaugel ülejäänud kohtadest (näiteks Kaspia mere naftavarud on 3000 km kaugusel. Kasahstanis on viimase 30. Aasta suurim naftaleid). Elu uues pealinnas oli esimestel aastatel tõeline uusasunike oma, lõbustusasutusi polnud, elamispindadega oli kehvasti nii et isegi välisministeeriumi kõrgemad ametnikud elasid ühiselamu-tüüpi majutuses. See tõi aga kaasa ohtralt üliõpilasvaimus korteripidusid ning seda aega meenutatakse sarnase nostalgiaga. Astanasse lähen täna öörongiga (12 h Almatõst, tavalise rongiga umbes 20h), siis annan arhitektuuriimedest teada.

Trivia nr 5: Araali mere ökokatastroof. Järve pindala on vähenenud kolmandikuni esialgsest ning soolasus ületab ookeanide oma mitmeid kordi. Endine sadamalinn ja tähtis kalatööstuse keskus Aral asub nüüd veepiirist umbes 70km kaugusel. Kuivanud järvepinnalt kannab tuul umbes miljon tonni soola Euroopa mäetippudele sulatades igijääd.

Sellise olukorra on põhjustanud nõukogude poliitika stiilis „paneme jõed tagurpidi voolama“ ja „kasvatame kõrbes puuvilla“. Ehk et Araali merd toitvad jõed Amurdaja ja Sõrdaja juhiti kõrbe niisutamiseks kõrvale ning kõrb muudeti riisi- ja puuvillapõldudeks. Esialgu nii edukalt, et NList sai suuruselt teine puuvillaeksportija Hiina järel. Intensiivne väetiste kasutamine reostas ka põhjavee.

Trivia nr 6: rahvustoit on besbarmak – pasta hobuselihaga. Pole veel proovinud.

Trivia nr 7: Kasahstanis on suurim huntide tihedus maailmas – 40 000 hunti (võrdluseks Eestis on umbes 250-300)

Trivia nr 8: Nõukogude Liit tegeles alates 1949. Aastast Kasahstanis tuumakatsetustega, milleks eraldati 18500 km2 suurune maa-ala (Semipalatinski polügoon). Järgmise 41 aasta jooksul toimus 752 tuumaplahvatust, 26 atmosfääris, 78 maapinnal ja ülejäänud maa all. Kohalikke elanike võeti kui inim-laborirotte. NLi lagunedes oli Kasahstan suuruselt neljanda tuumaarsenaliga riik maailmas.  Peamiselt USA abiga tehti pärast iseseisvumist aga tuumapead kahjutuks. 1994. aastal toimus operatsioon Safiir, mille käigus viidi lennukitega Kasahstanist USAsse 600kg rikastatud uraani, mis niimoodi pooljuhuslikult mingist laost leiti.

Trivia nr 8: „Gulagi arhipelaagi“ autor Solženitsõn oli vangilaagris just nimelt Kasahstanis.

Trivia nr 9: Nursultan Nazarbayev on olnud Kasahstani president alates aastast 1991 ehk iseseisvumisest.


pildikesi

29. mai 2011

This slideshow requires JavaScript.


külas akõnnil

29. mai 2011

Tegelikult ma ei ole külas akõnnil vaid eestlastel. Aga ma õppisin ära uue sõna “akõnn” ja tahan seda igal võimalikul juhul kasutada. Ja võimatul. Selle sõna õppisin ma raamatust “Külla akõnnile”. Akõnn on niisiis kasahhi rahvalaulik, kes dumbra saatel igasugu lugulaule esitab.

See raamat sarjast “Rännuraamat” on täiesti uskumatu sovjeti propaganda, kus on palju lauseid a la “see on ajaloo näitlik õppetund”, nimelt see, kuidas kasahhid hakkasid uudismaa sovhoose rajama olles enne väga kultuuritult 500 ja rohkem aastat steppides nomaadielu elanud. Lisaks on seal raamatus lugulaul, kuidas kõik sovjetirahvad kiidavad oma rahvust. Grusiin ütleb, et grusiinid on hästi külalislahked. Eestlane ütleb “Eestlane on hästi hoolikas. Kõik mis eestlane teeb on hästi tehtud”. Selline lugu. See raamat ei ole mul veel läbi.

Esimeste päevade põhjal olen ma täiesti vaimustunud nendest miljonist purskkaevust, mis siin linnas purskavad. Ja tolliametnike ning politseinike suurtest vormimütsidest. Sinna vormimütsi sisse peidavad nad protokollivihiku. Kui vaja trahvi teha, võtavad mütsi peast ja mütsi seest siis trahvikviitungi. Autod on siin suured ja ilusad, aga see ei peaks naftariigis üllatama. Kuna politseid varitsevad iga nurga taga ning vilkurite vilkudes kihutavad reegliterikkujatele järgi, siis vähemalt jalakäijate sebradel üle laskmine toimib. Nii et magistraali ületamisega saan isegi mina hakkama.

Eile toimus presidendi pargis lillefestival koos kohaliku kultuuriprogrammiga. Päike paistis, lapsed suplesid purskkaevus, kõik sõid jäätist, alkoholi kuskil ei müüdud. Enne seda käisime käsitöölaadal ning mul on nüüd Kõrgõstani tikandiga kleit. Rohelisel turul müüdi hobuseliha ning muid häid asju, värskelt soolatud kurki ja seeni ning sefiiri. Ma olen täiesti oma kultuuriruumis tagasi, selline tunne on vähemalt. Kumõssi proovisin ka, rohkem ei taha.

P.S. Ma saan isegi vene keelest päris palju aru. Sellega ma ei olnud arvestanud.


New Delhi, päevane temperatuur 44, öine 33

25. mai 2011

Delhis olen ma veetnud päris mitmeid päevi. Need päevad oleks ma temperatuuri mõttes võinud ka saunas veeta. Muidu on Delhis ikka huvitavam kui saunas. Peamiselt tänu suurepärasele võõrustajale. Sest väga aktiivne ma saunas üldiselt olla ei jaksa. Siiski – mõned vaatamisväärsused on läbitud.

Näiteks Qutab Minar,  Humayun`s Tomb (ehitatud 16. Saj ühe Mughali valitseja lese poolt ja inspiratsiooniks Taj Mahalile) ning India suurim moshee Jama Masjid, mis mahutab 25 000 inimest ning kuhu meid kui valgeid naisi ei tahetud sisse lasta (läks ikka õnneks lõpuks). Häbematult palju aega olen veetnud ka Khan Marketis.

Omaette vaatamisväärsus muidugi oli ka Delhi moodne metroo, mille rongide esimene vagun on eraldatud naistele. Siinses tänavapildis domineerivad peamiselt mehed. Naisi vist ongi vähem. 2011 rahvaloenduse andmetel on vanuserühmas 0-6 aastat 7,1 miljonit tüdrukut vähem kui poissi. Sellise ebaloomuliku olukorra on tinginud soospetsiifilised abordid. Tüdrukute kasvatamine on nagu võõra aia kastmine ning nähakse majandusliku koormana ka abielludes maksta tuleva kõrge kaasavara pärast.

Taotlesin siin Kazakhstani viisat, paar päeva tagasi viisal järgi käies oli tüüpiline olukord. Saatkonna hoovis (justnimelt hoovis) ootasid viisataotluste sisseandmist või siis juba valmis viisa kätte saamist lisaks mulle umbes paarkümmend meest. Naisi rohkem ei olnud. Nad vist hoolitsevad kodus pere eest.

Sellega India jutud selleks korraks lõpevad (praegu saabus just kolmene koristustiim korterit läikima lööma) ning peagi on lootust lugeda sellest, kuidas ma siinsele taimetoitlusele tasakaaluks kasahhide juures hobuseliha sööma hakkan.


palverataste keerutamise tipptund – McLeod Ganj

25. mai 2011

Veetsin nädala McLeod Ganjis – see on see koht, kus asub Dalai Lama tempel Tsuglag Khang ning palju eksiilis tiibetlasi ning kottpükstes spirituaalsust jahtima tulnud lääne inimesi. Linnake on täis ööbimiskohti, mõnusaid kohvikuid ja restorane ning momod ehk tiibeti pelmeenid olid igapäevaseks kõhutäiteks.

Delhist viis sinna 12-tunnine ilma konditsioneerita bussisõit, mille käigus oli tõeline oht lämbuda akendest sisse tulevate heitgaaside kätte. Salli mähkumine aitas. Mu kõrval istus jaapanlannast profisportlaste kokk (uurisin järgi, Barutole pole ta praadi valmistanud), kes Indias juba seitsmendat korda ning hetkel sõitis McLeodi oma tantsuõpetaja juurde. Tagasiteel oli mul juba aga konditsioneeritud Volvo AC buss (kõige shefim, mida siin saada võib) ja kuigi olin broneerinud daami istme, istus mu kõrval ikkagi üks vanamees. Skandaal! Üle rea istuv nunn mõistis mu frustratsiooni hästi.

Saabudes mul kohe vedas ehk Dalai Lama oli naasmas oma välisvisiidilt ning rahvas palistas teid ja ootas tema kojusaabumist. Ja siis ta tuligi. Vuhises küll autos mööda, aga ikkagi oli tore teda seal aknast naeratamas ja lehvitamas näha.

Kuna M elutseb Tushita meditatsiooni keskuses, siis ma vedasin end ka kolmel korral mäe otsa ja võtsin osa analüütilisest meditatsioonist. Chakratest seekord ei räägitud. Hollandlasest õpetaja kõneles hoopis sellest, kuidas ta oli haige ja valudes ja mõnedel päevadel praktiliselt halvatud. Kuid siis hakkas oma meelt treenima ja mediteerima ja nüüd kepsutab nagu vanamutt Rõõmupalli multikas. No see viimane on minu kunstiline liialdus.

Nii, siinjuures on oluline ära märkida kui vastikud tegelased on ahvid. Ja mina olen ju ise ahviaastal veel sündinud. Nad on hästi jubedad ja lõrisevad ja ajavad koeri taga, kui koerad liiga lähedale tulevad. Mulle öeldi, et võib küll karjast läbi minna, kui hambaid ei näita ja ahvile silma ei vaata. Ei aitäh. Üks ülikaitsev ahviema arvas ikka, et peaks mind eemale peletama. See tal õnnestus ka. Käte plaksutamine ja väikeste kivide loopimine (aga mitte pihta) pidi ka aitama. Kui ma kunagi aastaid tagasi lugesin Lii Undi raamatut „Parim näitleja linnas“ ja ta kirjutas, kuidas ahvid on kõige koledamad loomad, ei saanud ma sellest üldse aru. Nüüd saan.

Käisin kohtumas ühe tiibetlasest endise poliitvangiga, kes võeti kinni, olles viibinud vaid 6 minutit rahumeelsel protestil ning hoiti vangistuses iga minuti eest aasta ehk kokku kuus aastat. Ühel teisel päeval toimus seal munkade ja muude inimeste küünlamarss Tiibetis hiljuti vangistatud ja tapetud munkade mälestuseks ning Delhis selle vastu näljastreigiga protestijate toetuseks. Meie istusime ja mugisime sel hetkel maitsvaid momosid ning omanikust tiibetlannast provva rebis kõik kardinad kibekähku akna ette ja ütles, et me ei tohi vaadata. Ma ei saanud loogikast täpselt aru, aga et kuna nad ei saa ise küünlamarsil osaleda, siis ei olevat viisakas ka vahtida. Pärast läksime välja ja vahtisime ikka. Nagu ka kõik teised tänavatel olijad.

Käisime ka Noburlingka instituudis (kena koht, kus tegeletakse Tiibet käsitöö-oskuste, kultuuri ja väärtuste elushoidmisega) ning pärast seda Tema Pühadus Karmapa kloostris. Tema Pühadusel oli parasjagu audients ning ma sain ka õnnistatud punase paela kaela. Tegemist on 17nda Karmapa reinkarnatsiooniga ning kuuldavasti on hetkel tunnustatud erinevate laamade poolt kahte erinevat inimest kui Karmapa reinkarnatsiooni, kes siis ka seda rolli täidavad. Segaduste ajastu ühesõnaga.

Mõnus jalulutuskäik kulgeb ümber Dalai Lama kloostri ning möödaminnes saab palverattaid keerlema panna. Shefimatel on endal aga palveveskid toki otsas, mida kõristades ja palveid lugedes nad ümber templi kõnnivad. Mina sattusin mõlemal korral, kui oli palverataste keerutamise tipptund, mis tähendas, et enamik rattaid keerles hoogsalt ning nende keerlema panemise rõõm jäi olemata. Sai ainult pisut hoogu juurde anda.